asuvat eraomandust, mis kuulus vana korra kindlamaile pooldajaile. Pealegi, nad pidid kaitsma seda paljakäsi, varanduseomanikkude naljaks ja naeruks, kes istusid lukkude ja riivide taga, sõjariistad käes. Nad pidid seda kaitsma vihatud politsei juhatusel, kes pidi kõndima relvastatult nende ees, nagu viiks ta karja vange. Nad pidid kaitsma seda ühes teiste vana korra sulastega, kes kihutasid ratsa.
Ja see kõik sündis ehk ainult sellepärast, et tööliste juhid oma enamikus istusid vanglas ja et neid taheti maksku mis maksab vabaks saada. Nii et tundus peaaegu, nagu ütleksid töölised linnaisadele: vabastage meie vennad-seltsimehed, siis loobume tulevaks ööks revolutsioonist ja muutume vana korra ja eraomandusliku varguse truiks kaitsjaiks. Me võime muutuda kõige halatsemis- ja naeruväärsemaiks olendeiks, kui aga seega vabastaksime oma seltsimehed kivikongidest. Ja kuna linnaisad tahtsid maksku mis maksab päästa oma valijate varandused, töölised aga oma mõttevennad, siis sobiski halenaljakas tehing, õpetuseks tulevastele põlvedele, kui vähe maksavad põhimõtted ja kui palju armastus millegi või kellegi vastu.
Armastuse kõrval võis ehk veel paika pidada ainuke oletus, arvamus, veendumus, või, kui tahate, usk, nimelt: kui ajaratas pöördub paratamatult sinnapoole, et kaob eraomandus, s. t. et olev eraomandus saab rahva omanduseks, siis, võttes korrapidamise, s. o. eraomanduse kaitsmise oma hoolde, töölised tegelikult asusid kaitsma ise oma tulevast varandust, sest nemad on ju rahva enamik. Korrapidajad-töölised olid niiöelda tulevase proletariaadi eelvägi või lendsalk, kes kaitses selle varandust, et mõni asjasse pühendamatu ei okupeeriks teda enneaegu. See oli ainukene ideeline võimalus armastuse kõrval oma seltsimeeste vastu, kes istusid vanglas või kes kannatasid tööpuuduse tõttu nälga ja ootasid toetust. Aga vaevalt mõtles keegi sellele ainsale ideelisele võimalusele ja sellepärast jäi järele paljas armastus.
Eriliselt torkas see silma sel hetkel, kus vangla uksed tõepoolest avanesid ja lasksid välja oma asunikud,
