XV.
Nagu Indrek kartnud, nõnda see oligi: Kristi ootas teda kokkuräägitud paigal, lendlehed põues, ja ta oleks vististi veelgi oodanud, kui Indrek oleks viibinud.
„Mind peeti teel kinni,“ ütles Indrek nagu vabanduvalt. „Räägiti hingeõnnistusest ja unenäost.“
Kristi vaatas talle arusaamatuses küsivalt otsa, nagu ootaks ta mingit seletust, aga kui Indrek sellega ei rutanud, küsis tüdruk:
„Mõni vaga palvevend?“
„Ei,“ vastas Indrek. „Keegi härra Bõstrõi, käib alati, mapp pungil raamatuid täis, olete temast ehk kuulnud?“
Aga Kristile polnud see nimi kunagi kõrva puutunud.
„Mõni venelane?“ küsis ta.
„Nimi nagu venelasel, ise eestlane, tuletab aga meelde sakslast, niisuke on ta,“ seletas Indrek.
Aga Kristil polnud selle võõra vanamehe vastu kuigi palju huvi, sest temal kuumendasid põues keelatud lendlehed, need olid tema päevasündmus.
„Mulle ei antud palju,“ seletas ta, „kardavad, et ma pärast ei saa nendega hakkama. Aga küll näete, et saan, saan väga hästi. Mina näitan neile, et olen nende usalduse väärt. See on ilus, nõnda minna ja midagi teha, mis keelatud. Teate, mis mina arvan: see annab jõudu juurde, kasvatab usku iseendasse. Ja seda läheb mul Ameerikas vaja, kui olen üksinda. Enne ma rõõmustasin nii väga, kui onu kutsus mind Ameerikasse, aga
