Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/153

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Kõnelejat vaadeldes Indrek arvas, et need, kes seisavad tema ligi, peavad tingimata kuulma lõuapärade naksumist ja ajuti hammaste kiristamist. Sest ükski sõna polnud kõneleja meelest nähtavasti küllalt sapine ja terav, pidi appi võtma tegelikud vahendid, et väljendada oma taltsutamatut viha ja kustumatut tasumishimu. Nõnda tundus.

„See ajab otse hirmu peale,“ sosistas Kristi.

„Hirmu ju peale ajada tahetaksegi,“ vastas Indrek, sest tal tulid meelde Bõstrõi targutused.

„Siin polegi ju sandarme ja võmme, keda siis hirmutada?“ küsis Kristi.

„Aga nuhid?“ küsis Indrek vastu. „Arvate, et ka need puuduvad? Küll nemad juba selle eest muretsevad, et õigel kohal kõik teada oleks.“

Ja äkki Indrekul tuli meelde, mis Otstaavel oli rääkinud kindralist ja kubernerist ning nende kaklusest, ja ta püüdis kujutleda, mis küll sünniks, kui äkki ilmuksid ratsanikud ja kihutaksid täie ajuga rahvasummale otsa? Kas mehed hakkavad vastu? Aga naised? Ja need õpilased — poisid ja tüdrukud, — kes seisavad kikkis kõrvul täiskasvanute keskel, mis teevad nemad? Põgenevad nad või avavad nad lihtsalt lastena suud ja hakkavad karjuma, nagu aitaks see neid?

Neid mõttetuid kujutlusi segas Kristi, öeldes: „Lõpetas! Tuli maha!“ Kuid eelmise kõneleja asemele asus kohe keegi teine, kel mustad salgud otsa ees, kõrvade ääres ja kaelal. Aga Indrek ei saanud enam kuulata, teda häirisid endised arutud mõtted. Nõnda lahkusid nad Kristiga koosolekult.

Aga ka kahekesi jäädes Indrek ei pääsenud kohe oma mõtteuimast, sest selle kohutavuses oli nagu midagi veetlevat ja joovastavat. Ehk oli just see joovastus ja veetlevus, mis piitsutas kõnelejaidki tarvitama nii verevaid sõnu, manama kuulajate silme ette nii õudseid pilte? Ehk olid ka nemad, nagu Indrekki, oma kujutluste vangid, vestes hulgale muinasjutte, mis ajavad lapsi kerima jalgu toolile oma alla või pugema vanemate sülle, et leiaks varju isegi ei tea mille eest? Keegi ei teadnud sel silmapilgul, et tõelikkus võib olla kohu-

153