tumedad kujud, sünged nende näod ja hääled ning süngena ja pahaendelisena kostsid ka kõige tühisemadki sõnad.
„Saab näha, kas võmmid panevad tee kinni,“ ütles üks kolmest möödaminejast.
„Ei usu,“ lausus teine.
„Ei julge,“ kinnitas kolmas.
Siis ütles jällegi esimene midagi, aga sõnadest polnud enam võimalik aru saada.
„Kuhu nad peaksid minema?“ küsis Kristi. Aga Indrek ei teadnud, kuhu läks see süngena paistev rahvahulk, mis tegi korraga nagu meele nukraks. Jah, esteks seal linna taga lagedal, kui paistis alles päikene, tundus kõik palju rõõmsamana, tõelikult pühapäisemana, aga nüüd oli ainult hall, sumpas hilissügisene õhtu, mis vanub pikkamisi öiseks pimeduseks, kattes kogu linna ja maad kõige tema viha ja armastusega, ärevuse ja rahuga, murede ja vaevadega, valude ja piinadega, kartuse ja hirmuga.
Millegi pärast Indrek ja Kristi pöördusid rahvahulga kannult kõrvale, teisele tänavale, nagu oleksid nad kokku rääkinud. Aga ometi polnud nad lausunud ainustki sõna. Jällegi asus nende ümber endine vaikus ja rahu, ainult siin-seal liikus mõni üksik inimene. Nad unustasid, kuhu pidid minema, aga võib olla, nad polnud seda juba algusest saadik teadnud. Nad tundsid ainult ühte — et nad peavad minema, kahekesi kõrvu minema, mõeldes mõtteid ja rääkides sõnu, mis sünnivad ainult üks kord elus ja ei kordu enam kunagi. Aga nemad ise ei aima seda kaduvust. Nemad ise arvavad, et tänased mõtted ja sõnad on mingisugune algus, millegi suure algus, aga ei — nad ei ole midagi muud kui aga kaduv unenägu kahe hinge õndsusest, mis siplevad linnukestena maistes puurides.
„Ma armastan linna,“ rääkis Kristi. „Ma armastan võeraid uulitsaid ja võeraid maju. Lähed ja lähed ja siis korraga torkab sulle ninasse mõni lõhn ja sa ütled endale: ah jaa, seal ja seal majas, kus me elasime, seal oli ka niisuke lõhn, ainult pisut nagu teistsugune. Sest igal majal on oma lõhn, seda panin juba väikse lap-
