XVI.
Kus on see, kel oleks küllalt võimas silm ja aru, et näha ja mõista ühel hoobil kõik, mis sündis sügiseõhtu tihenenud videvikus keset linna toimetatud tapatalgul niihästi nendega, keda tapeti, kui ka nendega, kes tapsid ja kes käsutasid tapma ning kes nägid tapmist või ainult kuulsid seda, ilma et oleksid aimanud, et nõnda kuuldaksegi tapmist? Ehk kus on see, kes oleks suutnud näha ja mõista, mis sündis pärast seda paigal, kus oli just praegu tapetud, mis sündis linnas, kogu maal, kuhu ulatus sõnum teostunud tõsiasjast, ja mis sündis inimeste südameis? Jah, kus ta on?
Aga nõnda on küsitud juba tuhanded aastad ja sellest küsimusest on tekkinud ajalugu, lugu, jutt, muinasjutt, mis tõendab lugematud korrad uuesti, et sellist silma ja aru ei ole olnud, ei ole ja võib-olla ei tulegi. Kui hiljutine jube sündmus korduks täpselt uuesti, siis ka sellest poleks vististi mingit erilist kasu, sest ka nüüdki saaksime temast sama tumeda ja hajuva pildi, nagu saadi esimene kordki.
Inimene on olnud, on ja võib-olla jääbki nõdrakeseks vaatlema ja tähele panema seda, mis ta teeb ise või mis teevad tema kaaslased. Sajad ja tuhanded aastad ta kobab oma meeltega kõige igapäevasemate nähtuste keskel, enne kui hakkab neid pisutki taipama. Kui polekski tema meeltel muud takistust teel, siis ometi jääb uudishimu, mõni eriline kalduvus, tuju või kirg, mis piirab võimed — kui poleks muud, siis jääks ometi hirm, meeletu loomalik hirm isegi neil juhtumeil, kus
