Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/164

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

aru, kuid see oli ju sama hea, nagu oleks öeldud, tema ei saa inimestest aru, ning kaheldi, kas sellist jumalat üldse vaja.

Isegi emand Lohu usuasjad jumalaga kippusid sassi minema, kui talle kanti haavatud ja üleni verine tütar äkki uksest sisse, nagu rabataks teda piksega selgest taevast. Aga mis pidi tegema vaene Passelmanni „naesterahvas“, see hellitatud sülekoer, kes läks välja ühes oma mehega ja tuli koju ainult laibaga? Kas teda suutis lohutada see, et emand Lohk andis talle nüüd andeks kõik tema patud, tõotas teda prouatada kuni surmani ja käis ühes teiste naistega tal abiks nutmas? Või mis pidid tegema veel need, kes otsisid oma lapsi mööda surnukuuri või haigemaju? Mis pidid tegema need naised, kel polnud enam meest ega tütart, need mehed, kel polnud enam naist ega poega, ja need lapsed, kel polnud enam isa ega ema? Need käisid kui ogarad, kui nõdrameelsed paigast paika, karjusid, murdsid käsi või seisid tuimalt kusagil nurgas või rahvamurrus, mis koosnes enamikus uudishimulistest, sest inimene armastab näha kaasinimeste valu ja vaeva nagu mõnda jubedat näitemängu. On nii imeline osa saada teiste kurvastusest, teades, et see kurvastus ei puutu tõelikult sind ennast. Teise rõõm võib teha su kadedaks ja nõnda on võimata kaasa rõõmutseda, teise kurvastust võid aga maitsta puhtast, otse süütust südamest. Sellepärast peab iga korralik inimene oma kaasinimeste eest varjama rõõmu või muidu mõjub ta demoraliseerivalt — kadedust kasvatavalt, aga oma kurvastuse ja leinaga esinedes peab ta nagu suurt paastujutlust, mis arendab avameelset ja otsekohest kaastundmust, kaasakurvastust, edendades nõnda ligimeste kõlblust. Siit see loomulik põhjus leinalintide kandmiseks ja pärgade panemiseks haudadele, mitte mõrsjate pähe.

Aga imelikul viisil ilmnes nüüd kummaline nähtus, mida poldud juba ammu, ammu tähele pandud ja mida mõned pidasid peaaegu ebaloomulikuks, isegi ebainimlikuks: leidus inimesi, kellesse peaaegu poole linna lein ja kurbus, mida saatis peaaegu kogu linna kaaslein ja kaaskurbus, ei mõjunud põrmugi niiöelda mo-

164