Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/166

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

oma silmaga näha, kuidas rõõmust ega murest ei jätku ühel hoobil rikastele ja vaestele. Rikkad ütlesid üsna lihtsalt: kust võeti need vabadused ja õigused, mis jagati vaestele? eks ei ole need meie omad? eks ei ole meie neid sajad aastad kogunud kui kallimat varandust ja nüüd võetakse ja heidetakse nad vaeste kätte, kel pole neist arusaamist. Ennem võib pärlid heita sigade ette, kui jagada õigused ja vabadused vaeste vahel. Ennem oleksid võinud hukkuda kõik vaesed, ainult et aga õigused ja vabadused oleksid jäänud.

Linn oli muutunud peaaegu hullumaja taoliseks. Ka kõige kainemad kippusid kaotama tasakaalu. Kõigile oleks nagu vaheldamisi kaela kallatud kuuma ja külma vett. Alles eile õhtul ragisesid soldatite püssid ja voolas veri ning surijate valukisa kostis nagu üle kogu linna, aga täna lähevad inimesed samadele soldatitele vastu ja hõiskavad neile: „Elagu vabadus!“ millele soldatid vastavad laia naeratusega ja ohvitser käe kõrva äärde tõstmisega. Inimesed raputavad tuttavate käsi ja sülelevad sõpru isegi õieti teadmata, miks või milleks. Indrek nägi noormeest ja neidu, kes läksid vanale kordnikule vastu, teda tervitades vabadusega, ja ilma pikema arupidamiseta langes neiu vanamehele kaela ja suudles teda mitu korda. Siis pöördusid mõlemad oma teed, ilma et kumbki oleks õieti vaadanudki, mis nägu teine oli. Aga kui Indrek jõudis sama kordniku juurde, pöördus see häbelikult kõrvale, sest tal olid silmas pisarad. Oli isegi nii kergemeelseid, kes hüüdsid vastutulevaile sõdureile, et nad visaku oma relvad kus seda ja teist, sest rahu- ja vabaduspäevad olevat käes. Oli lihtsameelseid vanakesi, kes arvasid puhtast südamest, et nüüd olevat siis keiser ometi kord murdnud mõisnikkude võimu. Eilne tapatöö olnud see viimne ja küllap see avanudki lõpuks keisri silmad, nii et ta andis rahvale tema vabadused ja õigused kätte, mida mõisnikud hoidnud kogu aeg oma peos, muidugi keisri salaja. Ning nüüd tahtis see õnnis vanakene rahulikult surra, sest tema silmad on näinud Issanda õnnistust ja keisri armu. Aga kahju, see vanakene pidi seni elama, kuni keiser jõudis neid solda-

166