Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/181

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

gema, mida enne ei võinud. Ja siis ei ilmunud ta äkki mitu päeva järgemööda lõunele. Siis’ep ma neid surmakuulutusi lugema hakkasingi ja nüüd näete, mis sellest tuli.“

Proua pöördus kadunu poole ja kohendas siit-sealt, kuna Indrek samal ajal luges: P. I. Proudhon: „Mis on omandus?“; Schäffle: „Die Quintessenz des Sozialismus,“ Cabet: „Reise nach Ikarien.“ Selle raamatu vahelt leidis ta lehe, millele saksa keeles kirjutatud: „Kui keegi meilt küsib: milline on me teadus? — siis vastame: vendlus! — ja teie põhimõte? — vendlus! — teie õpetus? — vendlus! — teie teooria? — vendlus! — süsteem? — vendlus!“ Edasi leidis: „Weitling: „Die Menschheit, wie sie ist und wie sie sein sollte.“ Selle raamatu vahel puutus talle muu seas silma paberileht Bismarcki kõnekatkendiga, milles oli nõutud töölisele õigust tööd saada, kuni ta on terve, ravimist, kui ta on haige, ja hoolitsemist, kui ta jääb vanaks. Neile raamatuile lisaks oli kellegi inglase oma, milles räägiti rikkuse jaotamisest, ja eestikeelne „Täielik unenägude seletaja,“ milles mitmel pool erilised märgid. Aga nende lähema sirvimise pidi Indrek katkestama, sest vanaproua pöördus uuesti tema poole ja seletas edasi:

„Ma ju tegin teie nõuande järele ja viisin talle ise lõuna koju. Mina ise! Ja teate, miks ma läksin ise? Ma mõtlesin, et kui ta ehk nüüd veel kord hakkab sellest rääkima, siis ütlen talle, et eks nüüd ole nagu vabaduste aeg ja eks nüüd või uuesti otsast peale hakata. Mul on juba lapsed suured ka, olen selle poolest vaba inimene. Aga tema sõi küll lõuna ära ja hakkas peale seda jälle siin käima, oli teisel vist häbi mind lasta seda pikka maad söögiriistaga trampida, aga ei kasside karjumisest ega muust enam sõnagi. Ma küll otse meelega söötsin aeda ka võõraid kasse, et neid oleks siin hästi palju karjumas, tahtsin näha, kas tal tuleb veel meelde ja kas nimetab veel poole sõnagagi, aga ei, tema suu jäi lukku. Muidugi, nüüd on mul selge, miks ta oli nõnda: surm varitses teda, surm astus tema kannul, otsis ainult parajat silmapilku. Ja nii kui siis soldatid tõmbasid püssid vinna, pööras surm ühe rauaotsa kohe tema pihta.

181