Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/182

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Jah, ei muud midagi kui surm seisis nüüd meie vahel, see oli. Ja surma vastu ei saa miski, ei hea lõunasöök ega kassidki oma karjumisega, ehk olgu neid ei tea kui palju. Nüüd võib sellest rääkida, sest tema on surnud.“

Siin kohal Indrek arvas olevat paraja aja tulnud jutustamiseks oma viimasest kõnelusest kadunuga, selle unenäost ja hingeõnnistusest.

„Jah viimasel ajal ta ei saanud lasi sellest hingeõnnistusest,“ ütles proua, „nagu oleks mõni raske patt tema südant vaevanud. Mõtlesin mitu korda, et mis see küll peaks olema, ja ei leidnud midagi muud, kui et ta oli vanapoiss. Tal ei olnud naist, kes oleks aidanud tal õndsaks saada, sest mehel on see ilma naiseta raske. Ja kui ma nüüd mõtlen, et tema peab minu süü pärast minema põrgu, siis ma kohe ei tea, mis ma teeksin. Oma kohagi ta ju kaotas selle hingeõnnistuse pärast.“

„Kas tal siis kohta ei olnud?“ imestus Indrek.

„Ei,“ vastas proua Kuusik. „Sellest polnud muidugi midagi, sest temal oli vististi oma kopik musta päevade jaoks varutud, ainult ma kartsin, et mõni teab, mis igavusest teeb. Tema oli ju direktorile vastu hakanud, otseteed direktorile endale. See tahtnud midagi seletada raskustest, mässudest ja streikidest, aga kadunu soovitanud tal lugeda unenägude seletajat. Ainult täielikku, lisanud ta juurde ja naeratanud endamisi, nagu tal oli viisiks. Ning seda teiste juuresolekul, saate aru. Direktor muidugi pidas seda pilkamiseks, nõudis seletust, aga siis vastanud kadunu, et direktor armastavat rääkida aina hingeõnnistusest. Unenäod ja hingeõnnistus — need on direktori peamured. Sellega olnudki lõpp tema oma rääkimise järele. Ainult niipalju lisanud ta pärast juurde, et tema võib ometi ainuski kord elus rääkida ja mõelda, mida ta tahab. Ei meeldi see teistele, siis käigu nad kuradile, nõnda et mina arvan, just selle kuradi pärast pandigi tal sulg sappa. Kes siis seda võib suures vabrikus lubada, et mõni kirjutaja või insener hakkab direktorit põrgu küütima, seda tohib ainult armas jumal ise.“

„Kas temagi,“ kahtles Indrek.

182