Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/199

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XIX.

Tapatalgu ohvrite matuspäev kujunes esimeseks tõelikult suureks vabaduspäevaks. Niipalju oli selles üldises leinas rõõmusädet. Aga ilm oli hilissügiseselt tume, ähmane, räidinud, rõske. Kauguses kõik hallis udus. Tinased pilved lasusid raskelt ja süngelt kogu linna kohal. Tundus tuult, mis püüdis nagu pilvi peletada päikese eest, kuid niiskusekude oli visa, sitke, kärisematu: varasest hommikust kuni hilise õhtuni mässis ta lakkamatult ja armutult kõik endasse. Linnatornid ja kaugemate raagus puude ladvad paistsid valendavas aurus, mis väljus nagu neist enestest. Igas tornitipus, igas peenimaski vitsaraos peitus nagu oma aurukoda.

Selles üldises ähmuses ja sünguses hakkasid juba hommikul aegsasti liikuma rahvahulgad, mis ehk sama ähmased ja sünged nagu neid ümbritsev õhustikki. Keegi ei teadnud, kes nad olid ja kust nad tulid või kuhu nad ükskord jälle kaovad, nähti ainult, et nad tulid ja olid, nagu oleks mingi eriline võlukepp nad meelitanud maa alt. Ja kõik, mis elas ja liikus, voolas täna turuplatsi poole, kuhu pidid saabuma langenute puusärgid. Aga vool oli nii püsiv ja tugev, et ta lõpuks uputas mitte ainult laia turu, vaid täitis ka ümbritsevate majade aknad, rõdud, katused, vanad, jändrikud, harulised puud — üldse kõik, kus inimese jalg leidis kuidagi peatust ja kus inimese silm küündis midagi nägema. Inimesed olid pannud seisku kõik oma askeldused, kõik oma igapäevased elumured ja tahtsid täna ai-

199