vaesegagi. Mina isiklikult oleks nõus olnud kas või mõne ehtsa kadaka kaasleinaga, et aga mitte seda rahvaosa üldisest leinast päris ilma jätta.“
Viljasoo heitis muidugi võrukaelset nalja, aga Indrekule muutus see mingisuguseks kibedaks tõeks. Talle tuli meelde tema lapsepõli Vargamäel. Ka seal valitses alaline viha ja vaen, aga suuril leina- ja isegi rõõmupäevil tuldi ometi ühiselt kokku, et nutta oma nutud ja naerda oma naerud ja et viha ning kurjuse pärast mitte katkestada inimeslikke sidemeid. Aga siin oli teisiti, siin oli hoopis teisiti. Siin ei ühendanud inimest inimesega enam miski. Elasid teised ühisel maalapil, nagu „kärbsed s…ahunniku otsas“ — just nõnda oli saunaonu ikka öelnud, Indrek mäletas seda nii selgesti — ja neil ei olnud muud oma naabrist, kui et ta küttis sinus ainult kurjust, tulist viha, kättemaksu. Ei tehtud kahasse ühtegi teed, ei kaevatud ühtegi kraavi, vaid kui üks hakkas tegema silda, siis teine kaevas koopa ette, kui üks kaevab kraavi, siis teine ehitab kohe tammi, et vesi ei pääseks jooksma.
Muidugi, tänase suure leinaga oli pisut teisiti kui Vargamäe leinadega. Seal oli sagedasti leina nii hirmus palju, et oma pere ei saanud temaga kuidagi hakkama, pidi tahes või tahtmata väljast abi kutsuma, nagu peetaks leinatalguid. Siin aga oli imelikul viisil nõnda, et kuigi leina oli kümme korda rohkem kui Vargamäel, siiski ei jätkunud temast kõigile, sest tahtjaid oli nii päratult. Võib isegi öelda, et õiget leina oli selle rahvamere kohta nii armetult vähe, et temast sai nagu tilgast veest kuumale kivile. Kui Indrekul oleks olnud juhus, siis ta oleks võinud vigase soldati eeskujul öelda: „Mõni lein ka! Tulge Vargamäele, vaadake seal. Seal nutavad lapsedki rohkem kui siin vanad.“ Aga tal ei olnud juhust ja nõnda jäi kõik ütlemata. Ometi mõistis nii mõnigi ilma ütlemata, et siin oli rohkem vaadata, kui et oleks aega õieti leinata. Siin polnudki nagu peaküsimus leinas, vaid leinademonstratsioonis, mis muutus peaaegu paratamatult vabaduse ja inimesõiguste demonstratsiooniks. Lein summutati temas idaneva rõõmuga. Leinast sai parteimeeste käes
