Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/204

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

on teineteisele tummad ning kurdid. Vabadusjumal on kahepalgene nagu sõjajumalgi. Ühel pool vaimustus, ekstaas ja imeline ihk, teisel pool julmus, jõhkrus, raudne järeleandmatus, ükskõikne hoolimatus. Kes sulatab need kaks vastandit üheks, see on saanud inimessoo õnnesepaks.

Tänases päratus leinarongis ei mõelnud keegi sellest, nagu ka mitte need, kes istusid kodu ja hoidsid relvu käes. Vabadusjumal oli alles selgesti kahepalgene ja vastandite vahel polnud lepitust loota. Seda toonitasid oma hauakõnedes kõik, isegi need omal viisil, kes on kutsutud ilmale õpetama ainult armastust, halastust ja lunastust. Igavene vanne ja needus ning hukkamõist vägivallale, igavene närtsimatu mälestus vabaduse vereohvritele. Ja tõotus: meie ei puhka, enne kui see saavutatud, mille eest me seltsimehed, vennad ja õed langesid. Aga kes on meile juhiks selles raskes võitluses? küsib üks kõneleja langenute ühishaual. Proletariaat! vastab ta ise. Proletariaat olgu meile juhiks, sest tema on inimessoo kõrgemate ideaalide kandja, ilusamate unistuste teostaja. Ja kõik uskusid seda tol silmapilgul, uskusid juba ainult sellepärast, et vereohvrite läheduses oli ihk vabaduse järele kuni pisarluseni suur. Ja kes võitleb kõige paremini vabaduse eest? See, kel teda kõige vähem. Sellepärast, kes tahab võidelda vabaduse eest, mingu orjadega kaasa.

Ilm oli juba üsna pime, kui hakati haudu kinni ajama. Ei jõutud kuidagi kõike öelda, mis öelda taheti. Isu kasvab söömisega, sõnadevool kõnelemisega. Ja oli nii ahvatlev rääkida, kui polnud kuulamas politseid, sest vabadus oli alles nii värske, et tal verelõhn küljes. Nuhid olid vististi väljas, aga nendele ei pandud suuremat rõhku. Viljasoo arvas isegi, et on väga hea see nende väljasolemine, sest esiteks saavad nad mõistlikke kõnesid kuulda, mis oma mõju ei jäta avaldamata, teiseks aga on nemad ainuke lüli selles suures leinas rahva ja valitsuse vahel. Jah, nii imelik kui see ka on, aga nuhkide kaudu saavad ehk isegi sakslased rahva leinast pisut osa, arvas Viljasoo nina kirtsutades. Ja kui Indrek tähendas, et vaevalt neid rahva lein huvitab, ehk

204