Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/209

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

meduses nii kummaliseks, et terve tema tähelepanu oli pööratud sellele.

„Hildegardil on sinised silmad?“ küsis Viljasoo.

„Mõlemil,“ vastas ema.

„Mulle meeldivad sinised,“ ütles Viljasoo ja lisas järeldavalt juurde: „Nii et emal ka sinised?“

Naine nagu naeratas nüüd pisut ja ütles siis:

„Emal on hallid.“

„Hallid meeldivad mulle ka,“ kiitis Viljasoo.

„Te hakkate tühja loba ajama,“ ütles naine talle vastuseks, „sähke, võtke parem jälle laps, minu käed ei jäksa enam.“

Nõnda rändaski magav laps uuesti Viljasoo sülle. Natukese aja pärast tahtis ema ka Indrekul lasta veidi puhata, kuid see ei olnud nõus — tema käed ei olevat põrmugi väsinud. Kuum hakkas ometi, sest pikemat maad kanda oli siiski tükk tööd ja peale selle lapse keha soojus.

„No mis te nüüd selle kohta ütlete, Paas,“ rääkis Viljasoo, kui nad kahekesi kõrvu astusid oma kandamitega, „me läksime hommikul poissmeestena matusele ja õhtul pimedas tuleme koju, lapsed süles?“

Aga Indrek ei saanud midagi selle kohta öelda, sest nende selja tagant kostis äkki nuuksumine.

„Vaadake nüüd, mis te teete,“ rääkis Indrek tasakesi etteheitvalt.

„Marie,“ ütles Viljasoo ümber pöördudes ja naise ees lapsega seisma jäädes, „minu rumalat juttu ära pane mikski, sest minul on tõpra keel juba maast madalast. Minul on isegi pisut tõpra nägu, aga seda pimedas ei näe. Sa võid muidugi edasi nutta, kui see vähegi aitab, aga ainult ära nuta minu pärast, seda ei maksa teha.“

Seda öelnud, pöördus ta uuesti minema ja nüüd juba sammusid nad hoopis vaikselt. Ainult tuul vihises teeäärseis puis ja naine kuuldi kord nutuga, kord ilma nututa meeste kannul astuvat. Ümberringi sügiseõhtu süsimust pimedus.

209