Kaupluses Kröösus nõudis äriomanikku. Kui see ilmus, ütles ta:
„Meil oleks vaja teiega mõni sõna isekeskis juttu ajada. Asi on tähtjas ja meil aega vähe, sest voorimees ootab.“
Äriomanik heitis pilgu tänavale ja nähes seal tõepoolest kahehobu-voorimeest ootamas, tõstis letiklapi ja ütles:
„Palun.“
Ta juhatas võõrad kontoriruumi, kust väljus sellekohasel viipel paar ametnikku.
„Millega võin teid teenida?“ küsis ta nüüd.
„Asi on üsna lihtne,“ vastas Kröösus: „Praegu on käimas vabadusvõitlus…“
„Kuidas?“ küsis äriomanik imestudes. „Meil on ju vabadus käes.“
„Palun mind mitte segada,“ lõikas Kröösus äriomaniku sõnad kalgil, kõledal ja käskival toonil. „Ja ärge pistke oma nina asjusse, millest teil puudub vähemgi arusaamine. Ajage äri, see on teie asi, ja meie võitleme vabaduse eest, see on meie asi. Vabadusvõitlus maksab raha, mida meil ei ole, aga teil on ja sellepärast küsin teilt oma partei nimel: kuipalju olete valmis vabatahtlikult maksma“ — ta toonitas eriliselt sõna „vabatahtlikult“, nii et äriomanik pidi tahes või tahtmata mõttele tulema, et on veel olemas sunduslik maksmisviis — „vabaduskassasse püsside, pommide ja kuulipildujate muretsemiseks? Palun ilma targutusteta, ainult ei või jaa, et teaksin oma parteile öelda, missuguse seisukoha ta teie vastu võtab.“ Ta pistis siinkohal käe nagu midagi meelde tuletades tasku, võttis revolvri välja, et nagu vaadata, kas see korras, andis Indrekule silmadega märku, mida äriomanik tingimata pidi tähele panema ja, nähes selle ärevust, tõstis rahustavalt pahema käe ning rääkis edasi: „Ärge kartke, teid ei ähvarda mingi hädaoht, sest meie pole ometi mõned vägivallateenrid või väljapressijad, tahtsin ainult oma mängukanni vaadata, kas ta korras, sest kes teab. Ainult niipalju pidage meeles: meie oleme otsustanud mobiliseerida kogu rahva Neeva satraaplise valitsuse
