vastu, et ei võiks korduda enam hiljutised verevalamised. Vaesed annavad selleks oma vere, rikkad raha. Ootan teie vastust.“
Kröösus näppis ikka alles revolvri kallal, omal nägu kui rauast ja valkjad silmad külmad ja kalgid nagu mõni nimetu metall.
„Mõistan, saan aru,“ ütles kaupmees; „ma pole rikas, aga sada rubla võiksin anda, sest ma tunnen kaasa.“
„See on vähe teie äri kohta,“ ütles Kröösus, „vähemalt kolmsada, sest ega me igapäev tule.“
„Kolmesadat pole mul kogu majas praegu,“ vastas kaupmees, „te mõelge ometi, mis aeg praegu on, kes see midagi ostab. Aga sada hea meelega.“
Kröösus leppis lõpuks ka sellega, lisades tähendusrikkalt:
„Teete targasti, kui politseile ei hinga, sest muidu hakkab see teid kahtlustama põrandaaluste toetamises ja põrandaalused nuhkimises. Mõistate?“
„Mõistan,“ vastas kaupmees. „Jääb seks.“
„Minu partei seltsimehelik tänu ja tervitus,“ ütles Kröösus kübarat kergitades. Ka Indrek ei saanud muidu, kui pidi kaaslase eeskujul talitama. Nad lahkusid, istusid voorimehele ja peatusid ühe teise äri ees, kus kordus seesama. Ainult et seal oli omanikuks keegi vana daam, kes hakkas nutma ja ütles, et üle viiekümne ta kuidagi ei saa anda ning, kui oli raha ära maksnud, siis kartlikult küsis:
„Aga kuis jääb siis nüüd politseiga, kas temale peab ka ikka veel maksma või võib öelda, et teile on juba maksetud?“
See küsimus igatahes pisut rabas Kröösust, aga ta kogus end kohe ning vastas:
„Teil on lambaaru, kallis proua või preili, mis te olete. Politsei ei kuulu veel minu partei käsutusse, veel mitte, pidage meeles. Aga kui ta kord kuulub, siis muudame ta miilitsaks, saate aru? Siis kaob politsei ära.“
„Nii et nüüd ta esiotsa ikka jääb ja temale peab ka maksma?“ küsis daam nagu kinnituseks.
