inimene on täiesti vaba, sest ilu on üürikene, voorused igavesed.“
„Aga mina arvan, et poisid näevad ikkagi ennem ilusaid tüdrukuid kui inetuid, olgugi need ei tea kui vooruslikud. Kõik näevad ainult ilu.“
„Selles teie eksite,“ vaidles Indrek vastu. „Mina näiteks…“ tahtis ta jätkata, kuid Kristi ütles vahele:
„Mis aitab, et teie üksinda, aga teised! Minu kallal närivad nad lapsest saadik. Sellepärast ema mõtlebki, et kui sõidaks õige Ameerikasse, kus nii suured vabadused, et seal ehk inimesed ei näri teiste kallal nõnda nagu siin.“
„Miks nad siis teie kallal?“ küsis Indrek, teeseldes mitteteadmist.
„Nagu te ise ei teaks,“ vastas Kristi ja pöördus peaaegu kummuli, nagu tahaks ta hakata nutma. „Seda teavad kõik, et nad närivad mu käte kallal. Sellepärast ma mõtlen vahel, et kui tuleks sotsialismus, see teaduslik marksismus, kas minul oleks sellest midagi kasu või ei. Ja teate, mis otsusele mina olen tulnd, just nüüd haiguse ajal, kus mul niipalju aega mõelda? Et minul ei oleks sotsialismusest või marksismusest miskit kasu, mitte kui miskit. Inimesed näriksid minu käte kallal endist viisi edasi. Meile tuli ju vabadus ja tema tulekul mina sain haavata, olen nagu vabadusohver, aga mis teevad inimesed? Nad naeravad minu üle, nad närivad minu haavade kallal. Mõistate? Emagi ütles mulle kohe, et see on häbiasi, et sul niisukeses kohas haavad, sellest ei tohi kellegile rääkida, aga nüüd räägivad sellest kõik, nii et ma ei julge oma ninaotsagi uksest välja pista. See on selle eest, et mul oli nii suur rõõm, kui te mu sealt koju tõite, ja et ma olin oma haavade peale uhke. Kõik saab inimeste suus naeruks.“
„Te ei peaks niisukesi tühiseid asju nii tõsiselt võtma,“ ütles Indrek.
„Teil on hea öelda, sest teie olete mees ja teil pole haavu,“ vastas Kristi, „aga oleksite minu asemel, küll te siis näeks, mis tirelit te lööks. Ütlen teile ühe saladuse: minu haavad on juba terved, sidemed on ümbert
