ära, aga ma ei taha üles tõusta ega välja minna, lihtsalt ei taha. Ma tahtsin teilt enne midagi paluda — suurt, suurt asja paluda. Aga te ei tohi naerda, mitte põrmugi ei tohi, muidu on mul hirmus häbi, sest mul on niikuinii juba häbi küllalt.“ Ta pöördus jällegi kummuli ja peitis pea patja, nagu häbeneks ta sedavõrt, aga tõepoolest hakkas ta ägedasti nutma. Indrek ei teadnud, mis teha, aga igaks juhuks kummardus ta tütarlapsele lähemale ja puutus paaril korral nagu lohutavalt tema juukseid, ise rääkides:
„Ärge nutke. Võite päris julgesti mind paluda ja kindel olla, et ma ei mõtlegi naerda.“
Kristi pühkis silmad patja kuivaks, vaatas Indrekule tänulikult otsa ja küsis kinnituseks:
„Mitte põrmugi?“
„Mitte tsipakenegi,“ ütles Indrek.
„Teate,“ hakkas nüüd Kristi. „Minul on niisuke imelik tundmus, et kui ma üles tõusen ja välja lähen, siis vahivad mind kõik nõnda, nagu võiksid nad läbi riiete mu haavaarme näha, kõik vahivad ja naeravad. Ja sellepärast tahtsin ma, et keegi, et teie…“ Ta pööras silmad uuesti vastu patja ja neelas mitu korda kuuldavalt, nagu kugistaks ta midagi, mis ei taha kuidagi alla minna. „Näete nüüd, ma ei saa ju seda öeldud,“ rääkis ta, nägu endiselt padjas. „Kas te siis ise aru ei saa?“ lisas ta nagu pahaselt juurde.
Oh jaa! Indrek mõistis juba, ainult ta ei teadnud, kuis olla, kuis toimida. Ja ta mõtles äkki: oleksin ma arst, siis ma teaksin, siis tingimata, või oleksin ma arstiteaduse üliõpilanegi. Aga ta vähendas veelgi oma soovi ja lausus: oleks mul lootus või tõsine tahtmine selleks saadagi. Kuid tal polnud käepärast ühtegi neist oletusist. Ometi pidi ta kuidagi toime saama, sest ta oli ju Kristile lubaduse andnud, mitte naerda, ja kui ta praegu oleks tagasi tõmbunud, siis oleks see olnud hullem igast irvitusestki, nõnda tundis ta.
„Tähendab, asi on üsna lihtne, kui ma teid õieti mõistan,“ rääkis Indrek viimaks sootuks asjalikult ja ükskõikselt. „Teie tahaksite oma haava-arme minule näidata, et nõnda minu arvamist kuulda.“
