„Mul on väga kahju, aga kui nõnda, siis lõpetame. Ma ei oska, nagu teie tahate. Küsige mõnelt teiselt.“
Kristi surus silmad jällegi patja ja hakkas nutma. Alles natukese aja pärast ütles ta:
„Muidugi, ma olen rumal, hirmus rumal, emal on täiesti õigus. Nüüd on mul mu rumaluse palk käes. Olen teil niiöelda peos, võite teha minuga, mis tahate. Sest kellele võin ma sellest hingata, mis ma täna tegin. Aga teil on see trumbiks, heidate nalja minu endagi vastu, teete minu häda naeruväärseks, nagu teisedki.“
Aga nüüd ütles Indrek üsna vaikselt ja nõnda, nagu teeb seda inimene, kes enesega otsusele jõudnud:
„Teie olete tõepoolest rumal, nagu teie ema arvab. Et te aga pisutki saaksite targemaks, siis kuulake, mis ma teile ütlen: see haava-arm oli minu silmis tõepoolest nii ilus, et ma vaevalt, vaevalt suutsin hoiduda teda suudlemast. See on kõik! Pean ma nüüd minema?“
„Nüüd minge,“ ütles Kristi tasakesi natukese aja pärast, ja ta jäi kauaks, kauaks nõnda nagu ta oli, ilma et oleks liigutanud oimugi. Nuttis vahetevahel, lamas muidu ja nuttis uuesti, ilma et oleks kuivatanud pisaraid. Ta oli niihästi endas kui ka teistes korraga avanud mingi suure tõe, mis nõuab oma õigust. Kogu revolutsioongi kõigi oma koleduste ja ahvatlustega omandas nagu uue valguse ja Kristi ei teadnud, kuis olla või kuis toimida. Elu isegi pole muud kui paljas revolutsioon ja kunagi ei jõua sa küllalt ruttu temale kohaneda. See oligi see, mis ajas mind mõtlema, et linnas on kõik muutunud, lausus ta endamisi, ainult mina ei teadnud, et see oli see. Keegi ei teadnud. Kui nüüd oleks võimalik, siis istuks ta praegu kohe rongile või laevale ja sõidaks Ameerikasse, et mitte kunagi enam näha neid paiku ja inimesi. Indrekut ei tahaks ka enam näha, teda kõige vähem. Et inimesed võivad sellist tunda ja seda veel sulle endale öelda! Jah, aga üks on nüüd hea: enam ta ei karda inimeste rääkimist, naeru ega vahtimist, sest see kõik on tühine selle kõrval, mis olnud. Hullemat ei võigi enam olla. Ainult üks oleks veel hullem: kui ta tõepoolest oleks seda armi
