XXIV.
Esimene vabadusvaimustuse uim lahtus mõne aja pärast ja siis valdas kõiki tundmus, et ollakse kuidagi nõutu ja peatu: peatud olid vabadusapostlid, peatud ka vägivallasulased. Ühtedele oli äkki rohkem rüppe langenud, kui seda oli julgetud loota või kui seda osati või saadi kasutada, teised arvasid, et neil on rohkem kaotsi läinud kui see tõelikult sündinud ja sellepärast ei usaldanud nad oma jõudu tarvitada võimalikul määral. Tekkis nagu tühi, valdamatu maa-ala ründajate ja taganejate vahele, kuhu ei söandanud asuda kumbki pool, kartes vastase lõksu.
Ühel pool väsitati end ikka veel igasuguste koosolekutega, mis pidid süvendama revolutsiooni. Räägiti keeled rakku, lõuapärad kangeks, hääled kähisema. Vaieldi selle üle, mis siis teha, kui vana korda enam ei ole, ja unustati tõsiasi, et ta püsib endiselt. Teda katsuti ikka veel kõigutada sõnadega, sest sõna peeti teoks, suurt sõna kangelasteoks. Kõneldi võimuhaaramisest, aga võim jäi ometi haaramata. Kröösus kinnitas küll, et tänini on valitsus valanud rahva verd, nüüd peab rahvas hakkama valama valitsuse verd, selline olevat asjade loogika, ometi oli rahvas nii vooruslik ja inimlik, nagu ei saa olla ükski, kes sirutab käe võimu järele.
Ainult mõnikümmend meest olid võtnud asjade loogikat tõsiselt, haaranud oma pussid ja püssid ning tõtanud maale, nagu asuks see valitsus seal, kelle verd peab valama. Nõnda pidi tõeks saama vürtsipoodniku
