„Ei, ma ei mõtle midagi, ma lihtsalt kuulan,“ vastas Indrek vahele.
„Mina aga nimelt mõtlen sellega midagi,“ ütles Viljasoo, „selle kaastundmuse, haleda südame, krokodilli ja südametunnistusega. Mõtlen nimelt iseennast. Ja teid ka…“
„Miks nii?“ küsis Indrek huvitatult.
„Sellepärast et ma kardan, teie ehk mõtlete minust ja mõtlete pealegi veel võõriti,“ seletas Viljasoo.
„Ma ei saa põrmugi aru, millest te räägite,“ ütles Indrek avameelselt.
„Ma räägin Mariest ja tema lastest, keda me tol õhtul koju kandsime.“
„Mis siis nendega on?“ küsis Indrek.
„Nendega pole midagi,“ vastas Viljasoo, „ainult minu ja teiega.“
„Kuidas minuga?“ küsis Indrek kärsitult.
„Kannatage pisut, laske ma seletan,“ ütles Viljasoo. „Te pidite ju sel õhtul tingimata imestama, et mis minu arukesega äkki küll juhtunud: naine tuleb lastega mehe matuselt ja mina hakkan teda omale kauplema, teda ja tema lapsi, eks ole nii?“
„Natukene veider muidugi oli,“ naeratas Indrek.
„Ja kui hakkasite sellele seletust otsima, siis leidsite muidugi, et mina olen kaastundlik inimene ja et mul on väga hale süda sees, eks?“
„Olgu selle haleda südamega kuis tahes, aga ega te teatud kaastundmusest ei pääse,“ ütles Indrek nüüd veendunult.
„Seda ma kartsin kohe, et te nõnda mõtlete.“
„Miks te siis seda just kartsite?“ küsis Indrek, rõhutades viimast sõna.
„Aga lihtsalt sellepärast, et see ei ole õige ja laseb mind paista valevalguses. Tema heidab minu iseloomule niiöelda teatud varju, võiks isegi öelda halva varju, sest mina pean kaastundmust ja haledat südant revolutsioonipäivil suureks puuduseks ja endale otse haavavaks. Mina arvan, et ennem võib inimene nälga surra, kui et haledailt südameilt midagi vastu võtta. Seda arvan mina. Mina ei ole kunagi ühelegi kerju-
