Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/28

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Õnneks, et mitte silma ega kõrva,“ ütles noormees pühkides.

„Muidugi,“ oli Indrek nõus, „kui oleks sinna juhtunud, siis — valmis!“

„Valmis, mis valmis. Neil ju kuraditel pagan teab mis seal kantsiku otsas.“

„Ots see puutuski vist,“ arvas Indrek.

„Seda minagi,“ oli noormees nõus. „Ma sain selga, muhk ülal, aga märga pole tunda. Selle eest aga läigitasin politseimeistrile, nii et käis kui kapsas sadulast hobuste jalge alla. Mis tast seal järele jäi, seda ei tea, igatahes oma jalaga ta koju ei saand — hobune lidus tal ees, mehe enda talusid kasakad.“

Kui Indrekul haavast enam verd ei immitsenud, hakkasid nad mööda järve äärt edasi minema, tehes teatud määral ringi ümber linna. Sama teed tarvitasid ka paljud teised, nagu pärast selgus. Kõrgelt liivakallakult lõpuks alla laskudes rohisele tasandikule, ütles võõras noormees äkki Indrekule:

„Ja mina pidasin teid esteks nuhiks.“

„Ma ei saanud esteks maast ega taevast aru,“ lausus Indrek vastuseks.

„Aga te ei peaks selle teisega, muidu…“ ei lõpetanud noormees oma ütlust.

„Mõni teab, milleks see hea on,“ naljatas Indrek, ilma mingi erilise mõtteta. Aga teine vaatas talle äkki paljutähendavalt otsa ja vastas veenduvalt:

„Õige, väga õige! Mõni teab, milleks see võib hea olla. Ka politseitutvust võib kasulikult tarvitada.“

Indrek mõistis, et mees eeldab palju rohkem kui tõelikult olemas, aga ta jättis asja selleks ja ei öelnud enam midagi.

28