tundmus, et see suur nõiakatel hakkab ikka kõvemini keema, ikka hoogsamalt üle ääre ajama, ikka segasemalt podisema, ilma et ükski õieti teaks, millega see viimaks lõpeb.
Alguses olid asjad üsna selged: oli valitsus, oli sõda, oli rahvas, kes oli valitsuse ja sõja vastu, nii et võideldi ühel rindel. Aga mida tumedamaks, vihmasemaks ja ähmasemaks muutusid sügisesed ilmad, seda segasemaks läksid ka inimeste asjad. Valitsuse vastu võideldi endiselt, aga lahinguid löödi juba ka eneste keskel, ehk küll paljud kuidagi ei taibanud, milleks see tarvilik. Oli ehk valitsusvõim juba sel määral maha tallatud, et revolutsioonipesas jätkus aega ja jõudu koduseks kakluseks? Ei, otse selle vastu, just viimasel ajal tõstis sandarm, politseinik ja nuhk ikka julgemalt oma pead ning sõdurite vägivallateod maal ja linnas liikusid kulutulena suust suhu.
Veel umbes kuu tagasi oli tulnud rahvas tervikuna oma vabadusohvrite matusele ja need, kes jäid tulemata, ei kuulunud rahvasse.
Aga juba tekkis tundmus, et kui veel peaks matma vabaduse eest langenuid, siis oleksid proletaarlastel omad ohvrid ja kodanlastel omad ja kes teab, ehk võiksid nad juba vastastikku oma endiste kaasvõitlejate ohvreid mõnitada, vähemalt vaikides õlgu kehitada. Veel hiljuti oli mingisugune ühine proletaarlaste vägi, kes laulis üksmeelselt: „Kauem raudu me kanda ei taha,“ aga juba tunti nagu tarvidust eraldada mitte ainult sotsialiste-revolutsionääre sotsiaaldemokraatidest, vaid isegi vähemlasi enamlasist, nagu oleks see ühise vägeva vaenlase vastu võideldes jumal teab kui tähtis või nagu teeks ka sandarm, võmm ja nuhk nii väga vahet, kas ta jälgib ühe- või teisevarjundilist põrandaalust. Eristumine läks veel kaugemale: vene sotsiaaldemokraatia kõrvale ilmus eesti oma. Nii või teisiti pidid kõik need eraldunud hulgad vastastikku teatud määral sõjajalal seisma ja oma jõudu kulutama mitte valitsuse vastu võitlemiseks, vaid oma kaasvenna vääramiseks kogu maa ja rahva silmas. Kui Indrek sattus sellest rääkima Viljasooga, kirtsutas see hulk aega enne
