leidsin sealt võõra mehe, kes tundus Mariele üsna omasena. Nad sõid parajasti laua ääres ja ma arvan, minult saadud rahaga ostetud toitu. Ainult viinapudel oli ehk mehe poolt toodud. Lapsed tahtsid mulle vastu joosta, aga ema ja selle mehe paljast pilgust oli küll, et neid keelata.“
Viljasoo vaikis ja kirtsutas mõttes nina.
„Noh, ja siis?“ küsis Indrek uudishimulikult ja nagu ärevalt.
„Siis,“ kordas Viljasoo, „siis tulin mina ära.“
„Ja te ei öelnud midagi?“ päris Indrek uskmatult.
„Mis pidin ma ütlema? Mul ei olnud lihtsalt sõnu. Ma tahtsin enne mõelda, kas üldse midagi öelda või mitte. Ja nüüd olen ma juba paar päeva mõelnud ning otsusele jõudnud, et seal pole midagi öelda. Mina tegin niinimetatud heateo teise inimese rahaga, aga selleks polnud mul vist mingit õigust. Nüüd otsustasin kadunud Bõstrõilt saadud summa tervena tema pärijaile välja maksta, ka selle osa, mis ma juba Mariele ja tema lastele kulutanud. Teen samuti, nagu tegite teie: maksan kogu raisatud summa tagasi. Mõistate — raisatud summa.“
„Mina ei pea seda summat kudagi raisatuks, mis te lastele kulutanud,“ ütles Indrek.
„Mina küll,“ vastas Viljasoo, „sest ega ma siis ometi selleks kadunud ametivenna raha mängu pannud, et lõpuks seda mehelogaskit oma viinapudeliga eest leida. Mina tahtsin ju neile lastele pisut isaks olla, selleks tegin seda. Ja seda naist tahtsin ma lõpuks ka omale naiseks, mis ma sest salgan. Enne ma seda nii selgesti ei mõistnud, kui just nüüd, kus tean, et seal istub keegi teine mees. Mina mõtlesin asja ajada mõistlikult, s. t. Mariele pisut aega anda, sest esimene mees pole hauas veel ussidest puretud. Aga naistega ei saa midagi mõistlikult teha. Nendega kas jookse tormi või jäta nad üsna rahu, kuid mina ei oska ei ühte ega teist. Ja kas teate, mis otsusele ma selle paari päevaga olen tulnud? Revolutsiooniga on lugu samuti: jookse tormi või ära jookse üleüldse. Ja meie pole osanud õigel ajal tormi joosta, see on minu arvamine. Aga mul
