saanud enesearmastusest silmapilgukski võitu ja et oled sel võidusilmapilgul muutunud niiöelda teiseks, tuues tema hüveks ükskõik kui suure ohvri, nagu oleks see teine sina ise — see on see, mis annab sügava rahulduse, peaaegu õnnejoovastuse.“
„Teie peaksite minema paganatele ristiusku kuulutama või põranda alla pomme valmistama,“ arvas Viljasoo nüüd.
„Ma võiksin üht kui ka teist teha, ainult kui ma usuksin, et sellisel ohvril oleks mingisugune suur eluline tähendus. Paljud inimesed võiksid seda, ainult kui nad usuksid midagi suurt — kui nad seda tunneksid kogu oma organismiga. Ma ütleksin nõnda: paljud inimesed võiksid Kristuse asemel ristipuus surra, kui nad seega lunastaksid kogu maailma pattudest.“
„Olete aga teie inimesenärust kõrges arvamises!“ imestus Viljasoo.
„Mitte,“ vastas Indrek, „sest seda suurt usku ei ole nimelt või teda leidub nii harva, et inimest arvestades peab sellest loobuma. Teda on ehk veel mõnes metslases või põrandaaluses.“
„Metslastega ma pole ühes teeninud,“ ütles Viljasoo nina kirtsutades, „aga põrandaalustest te nähtavasti rohkem usute kui teate. Mina ise olen pisut nagu põrandaalune, sellepärast võin seda öelda. Olen mina mõni suur uskuja või enesesalgaja? Aga milleks ma siis kadunud Bõstrõi rahaga läksin omale niiöelda revolutsioonilisi kannukseid teenima? On seda mõni Kröösus? Või peate selleks Joosuat? Na, na! Need mehed toonitavad ainult enese mina. Rahulduvad nad nii väga ainult sellega, et nad on põrandaalused? Ma pole tänini veel ühtegi niisukest näinud — naiivselt edev Attila ehk, te teate ju, see valgete kulmudega kõhetu sinisilmne poisike. Teised kõik loevad oma teeneid rahva ja kogu inimsoo ees ning ootavad sellekohast tasu — kõik, nii või teisiti. Ja kui tasu kipub hiljaks jääma, siis pööravad paljud oma silmad sinnapoole, kust tasu on kindlam ja kiirem. Auahnusest ja edevusest…“ tahtis Viljasoo edasi rääkida, aga just sel silmapilgul prahvatas uks lahti ja tuppa kargas Marie hir-
