munud näoga, lõi ukse oma järel kinni ja surus selja vastu seda, nagu tahaks ta takistada kedagi sisse tungimast. See kõik sündis nii ootamata, et Viljasoo kargas laua taga oma raamatuvirnade vahel püsti ja vahtis päranisilmil ukse poole, Aga enne kui ta jõudis midagi öelda või teha, kostsid koridorist rasked sammud, mis peatusid ukse juures ja nüüd avanes see Marie vastuhoidmisest hoolimata pikkamisi ning lävele ilmus töölise välimusega mees, silmad joobnult segased, juuksesalgud mütsinoka all otsaesisel, ise vimmas ettepoole, nagu põrnitseks ta pealekargamiseks. Viljasoo tundis temas sama mehe, keda ta oli näinud paar päeva tagasi Marie juures.
„Mida teie soovite?“ küsis Viljasoo.
„Kuhu ta jooksis?“ küsis mees. „Ta tuli siit uksest sisse.“
Nüüd astus Marie ukse varjult välja ja hoides ise ukse käerauda, ta püüdis ust kinni suruda, karjudes mehele:
„Jäta mind rahu! Mis sa tahad m’ust! Ma võin minna, kuhu süda kutsub!“
Aga mees surus ukse hoopis laiali ja astus üle läve tuppa, haaras naisel käest kinni ja ütles:
„Mis?! Sina võid minna, kuhu tahad? Aga kas siis mina ei või? Ma ometi vaatan, mis koht see sul siin on ja mis mehed need sul siin on.“
„Lase käsi lahti!“ karjus naine ja sikutas kõigest jõust.
„Eks oota!“ irvitas mees vastu.
Viljasoo oli laua tagant nende juurde astunud ja ka Indrek tõusis püsti.
„Minge välja!“ ütles Viljasoo mehele käskivalt, „muidu kutsun politsei.“
„Ohoh!“ hüüdis mees muiates vastu. „Või politsei? Revolutsiooniaeg ja politsei! Mis mees te olete, kui poete võmmi selja taha? Vaadake mind: ühe käega hoian naist, teine käsi on teie tarvis, jalaga võtan võmmi vastu, niisuke on täis mees revolutsiooniajal.“
