saadud lehtedega Indreku jutule, et üheskoos mõnda küsimust arutada. Nõnda ka täna.
„Mina olen ikka öelnud,“ seletas Lohk, „et lähme tasa ja targu ning jätame revolutsiooni suurte rahvaste teha, nagu soovitab „Isamaa“, või hakkame lihtsalt peale, aga mitte nõnda, et aina räägime revolutsioonist ja ise ootame nagu memmed, et millal see valitsus oma võmmid ja sandarmid saadab meid kinni võtma. Kui õpetatakse võitlust, siis mindagu võitlusse, aga ärgu otsitagu varju vanglas, see on minu arvamine. Lätlastest ma saan aru: kui on revolutsioon, siis olgu õieti — pista tuli otsa ja anna tina.“
„Aga meie pole ju lätlased,“ vaidles Indrek vastu; „meie pole kunagi nõnda talitanud nagu lätlased.“
„Ja mis me sellega võidame?“ küsis Lohk. „Kas võmm vaatab sellepärast meie peale teise silmaga? Või on mõisnik meid vähem mudind? Keda kuraditki! Sellepärast ütlen mina — tuleb ükskord peale hakata, muud midagi, tuleb lagedale minna, saagu või sitem. Me peame oma värvi näitama, muidu kaotab rahvas usu.“
