ometi lõppes kõik nõnda, nagu ei jõuaks nad kuidagi otsusele, millest õieti peale hakata, kas jääda tõepoolest ootama, kuni sind kinni nabitakse ja vanglasse pistetakse, nagu oleks see ainuke õige ja aus tasu selle närvipingutuse eest, mis viimaseil päevil läbi elatud, või asuda maksku mis maksab midagi tegema, kuigi see paistaks praegu ja ka hiljem suurema hulga silmis meeletusena või lihtsalt kuriteona. Otsustajaks ilmus lõpuks üldine seisukord oma sõjaseadusega, mis keelas koosolekud ja muud avalikud eluilmutused. Ja kui sellest ei hoolitud, siis tuli rännata kivikongi. On päris kindel, et seda teed oleks läinud niihästi Indrek kui ka Attila, poleks mitte teatud korral päästjaks ilmunud Meigas, kes tundis ümbrust ja oskas juhust kasutada. Tema abil nad pugesid ühes mitme teisega kõrvale, hiilisid mingisuguste kuuride, virnade ja hoonete vahel, ronisid üle plankude, jooksid läbi juurviljaaedade ja jõudsid viimaks sinnamaale, kus tõmmati kergemini hinge ja arvati, et hädaoht on seekord möödas. Meigas see oligi, kes nagu Vesirooski kinnitas, et sõjaseadus ja kõik muu on mõisnikkude töö ning et sellele peab reageerima, maksku mis maksab.
„Kui olete mehed, siis lähme maale itsi tegema,“ ütles Meigas väljakutsuvalt, „las nad istuvad siin linnas oma sõjaseaduse otsas.“
Ja mehed tahtsid olla kõik, keda Meigas päästnud vangistusest, mis sai osaks nii mõnelegi teisele, kuipaljudele just, seda ei osatud siis umbkaudugi arvata. Lepiti kokku uueks koosolekuks ja seal pidi siis tegevuskava lõplikult selguma. Esiotsa läks igaüks oma teed, et teha ettevalmistusi eelseisvaks retkeks.
Indrekule tegi kõige rohkem muret, mis panna jalga, sest tal oli selge, et valitseva poriga ta ei lähe oma linnakingadega kuigi kaugele — neis saavad jalad märjaks ja nad lagunevad peagi hoopis. Hädas tuli tal hea nõu appi. Lohul ta oli jalas näinud säärega saapaid, mis välimuselt otsustades heas seisukorras. Olgugi, et nad tema jalgele pisut lohmakavõitu, ometi tahtis ta need endale muretseda. Ettekäändena ta tahtis
