Indrek kuulas emanda tarka nõu ja võttis nartsud, aga omal kipitses süda vahetpidamata, nagu valmistuks ta kuriteole, mille kaasaitajaks meelitab ka teisi teadmatuid kavala valega. Kui ta omale saapaid jalga seadis ja nendega käia katsus, kas nad ehk kusagilt ei hõõru — sest tal tuleb ju palju käia, seletas ta naisväele — silmitses Kristi teda nii ainiti, et tal hakkas otse piinlik. Sellepärast ruttas ta võimalikult pea oma tuppa, kus pidi olema veel toimetusi. Tal oli raske rääkida, sest iga uus sõna oleks olnud ka uus vale, aga tõtt tunnistada oli hoopis võimata, isegi Kristile. Viimaks oli minekuhetk käes, ta lukustas ukse ja andis võtme emand Lohule.
„Te tulete ju varsti tagasi?“ küsis emand.
„Niipea kui võimalik,“ vastas Indrek ja vaatas ise nagu muremõttes, tõepoolest aga abitult kõrvale.
„Meie ootame teid,“ olid emanda viimased sõnad. „Kristi sõidab varsti ära, tulge ikka enne tagasi, tulge teda saatma.“
„Seda muidugi,“ ütles Indrek vastuseks ja oli õnnelik, kui ta lõpuks leidis enda pimedalt hoovilt, kust astus välja tänavale.
Ilm oli pilves; udutas nagu vihma; taevas tundus madalana, nagu kannaksid teda kõrgemate majade katuseharjad. Kirikutornid on täna poolest saadik taevas, mõtles Indrek ja tal tuli äkki meelde, kuidas lapsena Vargamäel oli arutatud taeva kõrgust ja kaugust. Ta ei tõtanud minnes, sest tal oli aega küll, jõudis muidugi määratud tunniks kohale. Äkki kuulis ta kellegi jooksvaid samme oma selja taga. Tal tekkis mingisugune kahtlus, kargas mõne hüppega lähema maja juurde, kus teadis olevat kõrge välimise trepi, mis jättis enda ja maja vahele pimeda nurga ja pakkus head varju. Hinge kinni pidades jäi ta siin ootama. Jooksja möödus Indrekust täie hooga ja peatus alles lähemal tänavanurgal, kus vahtis pimedusse ning kuulatas. Kelleltki vastutulijalt küsis ta midagi ning, saanud nõutava vastuse, ta tuli joostes tagasi. Alles nüüd silmitses Indrek teda hoolikamalt ja astus oma peiduurkast välja jooksjale vastu.
