„Kristi, teie!“ hüüdis ta imestunult. „Keda te otsite ja taga ajate?“
„Oi, kuis ma kartsin, et ma teid enam kätte ei saa,“ hingeldas tüdruk vastuseks. „Katsuge, kuidas mu süda peksab.“ Ta võttis Indreku käe ja surus selle oma südamele. „Tunnete! Kuulsin just, et kostavad sammud ja äkki enam ei ole. Mul hakkas kole hirm!“
„Ja nüüd tahtsite joosta koju tagasi?“ küsis Indrek.
„Ei, vaid teisele tänavale, et vaadata, ehk läksite seda mööda,“ vastas Kristi avameelselt.
„Te vaeseke,“ lausus Indrek. „Ja mina ei tunnud teid esteks ära, alles nüüd, kui tulite tagasi.“
„Tähendab saan rikkaks, kui ei tunnud,“ vastas Kristi. „Ema ütleb ikka nõnda.“
„Ega tea, mis Ameerikas sünnib, kui sinna jõuate,“ arvas Indrek.
Kristi ei lausunud selle kohta midagi. Ta seisis Indrekule üsna ligi ja vahtis tema poole üles, nagu tahaks ta pimeduses talle silma vaadata.
„Teate, ma ei usu, et te koju lähete,“ ütles ta siis. „Seda ma tahtsingi teile öelda. Tahtsin nimelt küsida, kas mul on õigus või mitte?“
„Ei, ma lähen koju,“ vastas Indrek.
„See on nii kole, et ma ei saa teid uskuda, aga ma ei saa kohe, tehke mis tahes. Teie silmad on nagu teised ja teie hääl on teine kui tõtt rääkides. Ja teate, mul tuleb hirm, mul tuleb lihtsalt kole hirm, et ma ei saa teid uskuda. Sest mõelge ometi, mis mul äkki pähe tuli: et teie ei tulegi enam tagasi ja et mina ei näe teid enam kunagi. Saate sellest aru? Öelge mulle ometi puhtast südamest, kas teie ema on tõesti suremas haige?“
„Mul jäi tuppa kiri, mis seda tõendab,“ vastas Indrek. „Kahju, et panin ta kohvrisse luku taha, aga kui soovite, ma annan teile võtme, otsige see kiri sealt välja ja lugege oma südame rahustuseks.“
„Ei, ei, seda ma ei tee, mina teie kohvri kallale ei lähe,“ ütles Kristi, „kui tagasi tulete, siis võite ise mulle seda kirja näidata, eks?“
