XXXII.
Kusagil linnaservas oli niiöelda eelkogumispaik, sest need, kes olid ümbrusega tuttavad, võisid minna otseteed linnast välja ja oodata seal teatud paigas, kuni jõuavad kohale ka teised. Indrek läks eelkogumiskohale, sest ka Meigas lubas sinna ilmuda. See oli üksik, uuesti rajatud tänav, kus ääres ühel pool mõned harvad majad, teisel pool muu seas mingisugune puuladu, mis piiratud planguga. Plangu äärt mööda seisid kõrged munakivikuhjad, oodates nähtavasti tänavasillutamist. Just need kivihunnikud olidki paigaks, kus pidi kokku saama.
Indreku sinna jõudes Meigas oli juba kohal ja temaga kaasas kolm teist meest, nähtavasti ka vabrikutöölised, keda Indrek ei tundnud. Kokkuleppe kohaselt oodati veel paarkümmend minutit. Selle aja jooksul saabus veel kaks meest, nii et kõiki kokku oli seitse, kui nad hakkasid minema. Nende tee viis neid suuremast ja elavamast ning juba sillutatud tänavast üle. Aga enne kui nad jõudsid sinnamaale, kostis sealt hobusekapjade plagin kividel. Nad jäid kuulatama ja vahtima, et näha kauges laternahelgis, kes seal liigub. Natukese aja pärast laususid paar meest tasakesi:
„Kasakad! Laseme nad mööda minna.“
Aga kui nad natukene aega olid oodanud ja kapjade plagin oli jõudnud juba nende tänavaotsa kohta, vaikis äkki kõik.
„Pöörasid siia,“ sosistas Meigas. „Tagasi!“
„Oota, kuulame!“ vastas teine ja kõik jäid silmapilguks uuesti seisatama.
