„Tulevad,“ oli nüüd kõigi ühine arvamus ja sellepärast pöördusid kõik tagasi, esiteks kiirel käigul, varsti aga joostes, kuni jõuti vanale paigale.
„Üle plangu!“ käsutas Meigas, kes etendas nagu juhi osa ja ronis esimesele kivihunnikule ning sealt plangule. Teised talitasid tema eeskujul. Aga vaevalt oli Meigas sisse saanud, kui tema kraes oli kinni juba öövaht ja hakkas karjuma. Tema hääl lõigati kui noaga pooleks, sest Meigas oli talle revolvri otsaette surunud ja kohe lasta ähvardanud, kui ta silmapilk ei vaiki.
„Tola,“ ütles Meigas öövahile, „ega me ometi mõned vargad ole. Kuuled, sealt tulevad kasakad, kui sa praegu julged piiksatadagi, siis oled surnumuld. Aga oota, las kasakad lähevad mööda, siis kaome, nagu tulimegi. Istu!“
Vanamees istus kuhugi pakule. Ka teised võtsid tema ümber aset ja ootasid vaikides kasakate möödumist. Kui see sündinud, küsis keegi öövahilt:
„Kas ei ole siin redelit?“
Ei, redelit ei olnud, aga selle asemel leidus mingisugune pukk, millelt sai kerge vaevaga plangule. Nõnda kadusid mehed üksteise järele ööpimedusse.
„Pea meeles, vanamees,“ ütles Meigas üle plangu tagasi, „mitte sõnagi kellegile meist, kui sul on elu armas.“
„Mis sa vanainimesest tühja hirmutad,“ sõitles keegi Meigast, kui nad olid uuesti tänaval.
„Parem on parem,“ vastas Meigas, „mõni aegki peab ehk suu kinni.“
Nüüd jõudsid nad ilma mingisuguse segaduseta linnast välja maanteele. Seal peatusid nad kokkulepitud paigal ja Meigas vilistas. Silmapilk vastati tee kõrvalt pimedusest samasuguse vilega ja natukese aja pärast ilmusid mustad kogud teele. Pimeduse tõttu oli raske aru saada, mis mehed need õieti olid, aga Indreku arvates oli ootajate hulgas niihästi linna- kui ka maamehi — vististi nende seast, kes olid linna kokku tulnud ja siin kinnivõtmisest pääsenud.
Karjas plärtsiti mööda keset porist maanteed linnatuledest kaugemale, mis paistsid lõpuks ainult üldise
