tühjendada rahast ja relvadest. Iga silmapilk viivitust võis põhjustada kogu ettevõtte nurjumise. Mehed ülepeakaela salkadesse ja linnast välja maale, iga salk iseteed.
Indrek ei tundnud oma salgas peale Meigase kedagi. Attila oli määratud kuhugi teise salka, sest ei ju tahetud, et samas salgas oleks rohkem inimesi, kelle võimed tundmata ja proovimata ja kes ei tea õieti isegi, mis nad tahavad või suudavad. Indreku salga teiste meeste hulgas leidus neid, kes olid juba mõni nädal varemalt teinud väikese retke maale, nagu Indrek seda taipas mõnest langetatud sõnast. Need olid niiöelda salga au ja uhkus, tema vana kaardivägi.
Võis olla möödunud tundi kaks, kui pahemal pool kõrval tõusis eemal kaugel punane kuma taeva alla. Mehed jäid silmapilguks seisatama. Indrekul käis jube värin südamest läbi, sest talle meenusid lapsepõlve pimedad sügiseõhtud, kus nad käisid õues või õueväravas samasuguseid kohutavaid kumasid vaatamas. Pärast istusid nad küdeva reheahju ees, küpsetasid pihlakamarju ja arutasid, kui kaugel küll üks või teine kuma võiks olla. Ka nüüd lapsed käivad kusagil, võib-olla ka Vargamäel, samuti tulekahjukumasid vaatamas ja istuvad pärast reheahju paistel, ainult mina olen ühes teistega siin teel, mõtles Indrek. Aga tema mõtteid segas keegi sõnadega:
„Näete, seltsimehed on meist ette jõudnud.“
„Arvad sa tõesti?“ kahtles teine.
„Kindlasti, ei see muud ole,“ ütles esimene. „Ühe mõisa toss tõuseb juba taeva poole.“
Sellele ei vastanud enam ükski midagi. Kõik pöördusid minema ja sammusid veel südimalt ja suurema hooga kui tänini. Indrekul käis nagu külm tuul südame alt läbi. Mis see siis tähendab? mõtles ta. Võitlus? Ei saadud muidu jagu? Ei pääsetud raha ja relvade jaole? Ja kui ta tüki aja pärast sattus Meigase kõrvale, kelle ta pimeduses tundis, küsis ta:
„Milleks nad põletavad?“
„Ei ju tea õieti, mis tuli see on,“ vastas see. „Võib-olla lihtsalt õnnetus.“
