niti tuppa, kus süüdati põlema laelamp ja algas purustamine. Terved riiuli- ja kastitäied pudeleid lendas hirmsa mürina, kolina ja klirinaga põrandale ja mehed plärtsisid saabastega lausa viinas. Mida ei saadud hulgaviisi maha lükata, see purustati malakaga või pilluti läbi akna välja. Isegi tühjadele pudelitele ei antud armu. Purustajad sattusid nagu marru ja nad oleksid tahtnud hävitada kõik — mitte ainult täied ja tühjad pudelid, vaid ka kastid, riiulid, lauad, toolid, uksed ja aknad.
Mis Indrekut selle juures kõige rohkem rabas, oli see, et isegi palja pealtvaatamisega valdas ka teda mingisugune imelik ärevus ja tung, ühes lõhkujatega tegevusse astuda. Kui poleks olnud paari maameest ja Meigast, kes jäid kogu aeg rahulikuks pealtvaatajaks, siis Indrek oleks vististi ka läbi akna sisse karanud ja ühes teistega asunud hävitustööle, niisuke imeline ihk sündis tal kogu kehas, kuulates purunevate pudelite klirinat.
Veel rabas tema tähelepanu asjaolu, et lõhkusid, mis lõhkusid, ikka leidus veel kusagil mõni terve pudel katkiste seas, mis polnud purunenud isegi ülalt kõrgelt riiulilt kukkudes. Kuis oli see olnud võimalik? Keegi poleks võinud seda seletada, kuigi oleks tahtnud, aga praegu polnud siin peale Indreku vist ainustki, kelle tähelepanugi see oleks köitnud, sest inimene on sellega harjunud, et ilmas sünnib igapäev asju, mida ei saa seletada, ehk olgu siis et räägitakse juhusest või jumala tahtmisest. Just see viimane meenus Indrekule, kui ta kuulis purustajaid vanduvat, et ikka olevat veel mõni pudel terve, ja kui ta nägi nende kasvavat viha jumala tahtmisest säilinud pudelite vastu. Inimene oma aru ja jõuga võitles jumala kaitsva tahtmise vastu, sest ta ei leppinud, et pääseks ainuski tilk uimastavat ainet hävitamisest. Aga lõpuks mehed kaotasid nagu lootuse, et jõuaksid purustada viimse pudeli, sest äkki hüüdis keegi:
„Tuli kuradile otsa, muud midagi!“
„Õige, tuli otsa!“ karjusid teised vastu.
