„Mehed, välja, väljast pistame tule, muidu kõrbeme ise ühes, saapad lähvad jalas põlema.“
Ja üksteise järele kargasid purustajad aknast välja. Samal ajal panid kõik korraga tähele, et müüja eluruumides karjub laps, ei — et seal karjub kaks last, üks suurem, teine väiksem, hoopis väikene. Millegi pärast mõjus see kainestavalt, tõi purustajad nende tuhinast argiellu tagasi.
„Jätke tuli, seltsimehed,“ ütles Meigas, „kuulete, lapsed karjuvad.“
Uksele ilmusid mehed, kes olid käinud kassa järele.
„Müüjat ennast pole kodu, ainult naine kahe lapsega ja keegi vanainimene,“ seletasid nad.
„Kassa käes?“ küsis Meigas.
„Ainult mõnikümmend rubla,“ vastati temale.
„Hea seegi,“ arvati vastuseks ja asutati minema. Aga siis märgati äkki, et öist taevast valgustab juba kaks kohutavat kuma. Kõik seisatasid silmapilguks.
„Need on signaalituled meie seltsimeestelt,“ ütles keegi.
„Me peaksime ka märku andma, et meiegi ei maga,“ arvas teine.
„Jätke naised ja lapsed rahule,“ manitses Meigas ja teda toetasid mõned teised hääled.
Nõnda siis sammuti edasi. Aga enam ei olnud seda vaikust, mis valitses meeste keskel enne. Näis, nagu oleks pudelite purustamine kõigisse mõjunud erutavalt või nagu oleksid kõik sattunud rõõmsamasse tujju selle mõnekümne rubla pärast, mis saadi viinapoe kassast. Aga nagu hiljem selgus, siin oli mängus juhus või jumala tahtmine: neist pudeleist, mis pilluti suures tuhinas läbi akna välja, olid mõned jäänud imelikul viisil terveks ja olgugi et käsk oli kõike purustada, libistati ometi ööpimeduses tervelt tasku paar pudelit, kust rüübati vaheldamisi juba viinapoe juures ning hiljem ka teel. Ainult Meigas kõndis paari teisega endistviisi vaikselt ja vahtis ajuti uurival pilgul pimedusse. Äkki tegi ta tugeva hüppe ja siis lendas midagi klirinal kuhugi kivi vastu puruks.
