Meigas oma seltsimeestega läks härrastemaja juurde tagasi, et asuda edasisõidule, aga siin ootas teda uus üllatus: temale määratud sõidukis oli hulk röövitud asju. See avastus oli seda rabavam, et alles hiljuti, kui Meigas takistas inimesi võõrast varandust vankrile ladumast, oli keegi talle öelnud, et tema tahaks muidugi kõik endale saada ning Meigas oli siis oma revolutsionääri ausõnaga kinnitanud, et tema ja ta seltsimehed ei otsi muud kui ainult raha ja relvi tsaari valitsuse ja mõisnikkude võimu kukutamiseks. Ning nüüd leiab ta äkki oma sõiduki täidetud olevat hariliku võõra varandusega, nagu oleks ta oma seltsimeestega lihtne rüüstaja ja röövel. Sõnalausumata tahtis ta kõik välja pilduda, sõiduki tühjaks teha, aga seltsimehed astusid vahele, takistasid teda seletusega:
„Jäta, see on ju kuld ja hõbe! See on sama hea kui sula raha. Kui me seda ka ei võta, siis me ei saa ju midagi, sõidame üsna asjata ringi.“
Meigas peatus mõttes. Siis astus ta teiste sõidukite juurde, silmitses neid ja küsis:
„Ainult kuld ja hõbe?“
„Sõjariistad ka,“ kõlas vastus.
Meigas seisatas jällegi mõttes, nagu ei usuks ta oma seltsimeeste sõnu ja Indrek teadis väga hästi, kui põhjendatud oli Meigase kahtlus. Lõpuks ometi ta istus sõidukisse, sest ta jõudis nähtavasti otsusele, et tema salk sulaks liiaks kokku, kui ta tahaks igas asjas tarvitada oma mõõdupuud. Oli paratamatu, et üksik inimene ei muutnud ümbrust, vaid ümbrus pidi muutma üksiku inimese, kui see ei tahtnud hukkuda, paremal korral jääda üksinda.
Norus peal ratsutas Indrek põleva härrastemaja juurest minema, kus ümber askeldasid tundmatud inimesed, mehed ja naised. Ta heitis pilgu puu alla, kuhu oli esiteks jäänud vankrilt mahatõstetuna kummut, aga enam polnud temast jälgegi. Ka kotist maha raputatud asjad olid kadunud. Samal paigal seisis praegu rammus ja vaos laudjaga võik hobune, kellel imeilus valge ja pikk lakk ning saba, mõlemad pisut kähardunud, ja tema ümber askeldasid tuttavad naised, kes seadsid ja-
