mus järjekindel. See ongi, mis hirmu peale ajab, see tujukus, järjekindlusetus.“
„Teie siis ei olnud täna seal kandis, ei kuulnud sellest midagi?“ küsis perenaine.
„Kuulsin, laskmist kuulsin,“ vastas vanamees.
Sel silmapilgul Indrek palus omale klaasi teed ja koer ning perenaine läksid tema soovi täitma. Klaasi lauale pannes perenaine küsis oma uudishimu vaigistuseks Indrekult, kas ehk tema ei tea sellest kasakate ja tööliste löömingust midagi lähemat. Oh jaa! Indrek muidugi teadis, sest tema olnud juhuliselt sündmuse pealtvaatajaks.
„Kas ka mitte kaasalööjaks?“ küsis vanamees, „ma nägin teid ennist vististi järve ääres, kui ma sealt läbi tulin.“
„Ei, mina kaasa ei löönud,“ vaidles Indrek vastu, „kuid ma seisin tee ääres, sest ma ei pääsenud edasi. Ja nõnda keegi kasakas pidas nähtavasti ka mind löömameheks ja andis mulle korra nuudiga.“
„Soo, soo,“ lausus vanamees, „seda te siis seal järve ääres selle teisega toimetasitegi.“
„Millega siis asi lõppes?“ päris perenaine.
Aga seda Indrek ei teadnud. Olnud rüselemine, paar hobust lillutanud ilma sõitjateta, pärast kihutanud kasakad minema ja inimesed kadunud ka kuhugi.
„Jajah,“ oli vanamees nõus, „inimesed kaovad ikka kuhugi, aga millega asi lõpeb, seda ei tea, või kui tead, siis ei saa aru.“
„Nii et pole kindel, kas politseimeister elab või on surnud?“ päris perenaine.
„Miks ta siis peaks surnud olema,“ ütles Indrek. „Mina ei näinud midagi muud, kui et kasakad kihutasid tööliste hulka, ajasid neid laiali.“
„Noormees, kunagi ei aja kasakad muidu inimestele peale, kui need peavad enne kasakaile kallale tungima, kasakaid ähvardama,“ õpetas vanamees Indrekut isalikult naeratades. „Kes teisiti asja näeb, ei näe õieti, või tema pole korralik inimene.“
Ja muidugi, sellega oli Indrek nõus, maksis arve ja lahkus. Kui ta head õhtut soovis, vaatas vanamees
