mõelda või teotseda? Parem juba ainult istuda ja suikuda nagu poolunes, et poleks enam mõtet ega tegu, unistust ega kavatsust.
Sellesse meeleolu oimetusse lõikaski see jubestav laul, värske ja hoolimatu nagu elu ise. Ja äkki Indrek taipas, kui mõttetu on istuda nõnda siin viljavärava alumisel pulgal ja vahtida põleva mõisahoone kumasse, kui võidakse veel nõnda laulda, nagu oleks ilm täis kevadet, luulet, armastust ja unistust. Nagu võlutuna läks ta laulvale häälele järele. Aga kui see pöördus mõne aja pärast maanteelt kõrvale kuhugi pimedusse, kust vilkusid akendest kauged punased tulukesed ja kust kostis koerte haukumine, sammus Indrek nagu soojendatud südamega üksinda edasi, sest ta oli kindel, et sündku, mis iganes sünnib, kusagil leidub ikkagi veel mõni, kes avab suu kas või pilkases pimeduses ja laulab, kui ümberringi kumavad kohutavalt õudsed tuled.
Puruväsinult Indrek jõudis raudteejaama, kuid küllalt õigel ajal, et saabuda öisele rongile, mis tuli linna poolt. Vagunid olid rahvast täis, vaevalt leidis ta omale ruumi. Inimesed vahtisid akendest välja ja näitasid üksteisele tulekumasid pimeduses.
„Mõelge ometi, tükki kümme on meie kätte paistnud, õudne!“ ütles keegi naisterahvas.
„See on turul tapmise ja sõjaseaduse eest, mis muud,“ lausus keegi mees vaikselt, nagu mõttes, ja tema hääles polnud ei imestust, viha ega hukkamõistmist, vaid lihtsalt tõsiasja toonitamine. „Kuidagi peab see ometi kusagilt välja lööma.“
„Aga ega see teiseltki poolt selleks jää,“ arvas teine mees, „täna on juba dragunisi ja kasakaid maale saadetud ja küllap saadetakse veelgi. Nüüd põlevad mõisad, varsti leegitsevad talud.“
„Muidugi,“ oli esimene mees nõus, „aga mis sinna parata, see on ikka nõnda olnud.“
„See on lihtsalt hässitus, muud midagi,“ seletas keegi kolmas mees vahele.
„Hässitus muidugi ka,“ oli esimene mees sellegagi nõus, „aga kas te arvate, et on võimalik sütitada, kui pole kuiva materjali, mis tuld võtab?“
