„Aga kuhu sa hingega pääsed,“ vastas õde lihtsalt. „Ainuke, mine ära, et ei kuule, mine Vargamäelt alla, et ei näe, muud midagi. Aga keegi peab ju ometi siin olema, keegi peab ometi ema aitama ja seda kuulama. Ja tead, Indrek, mina ei nurise sugugi, et mina veel Vargamäel olen ja ema häda siin päev päeva kõrva näen. Ma olen mõnikord isegi rõõmus, et see on nõnda läind, sest nüüd ma tean, kui rumal on nõnda hädaldada, nagu meie seda sagedasti oleme teind. Mis on meil emaga võrreldes viga? Mitte midagi. Ema häda on mulle terveks eluajaks õpetuseks, et peab õppima kannatama, kui tahab elada.“
„Sa räägid nagu vana inimene, Liine,“ ütles Indrek õele.
„Ma olengi ju vana inimene,“ vastas Liine. „Meie kõik oleme ema haiguse ajal mõne nädalaga vanaks läind. Ainult Ants, tema on endine, sest tema ei võta midagi südamesse. Aga temaga ongi ka teine asi, sest tema on alati väljas, kambris näeb teda ainult söögi ajal. Õhtuti käib ta jumal teab kus ja ajab mõni teab mis asju. Kui ema hädast jutt tuleb, ütleb ta alati: see häda on ühe inimese küljes ja seda ei saa parandada, aga on hädasid, mis on tuhandete ja miljonite küljes korraga ja mida võib parandada. Tema jookseb ja muretseb ainult niisukeste hädade pärast, nagu ta ütleb. Käivad ju teised kirjutaja juures koos ja eks see neile kõigile seda tarkust sisse ajagi, et oma häda oleks nagu puu küljes, ainult teiste inimeste häda maksab midagi. Isa keelust ei hooli ta enam põrmugi, ähvardab ainult ära minna, kui teda tahetakse Vargamäel vangina pidada, ähvardab sinna minna, kus ta teeb oma töö ja on pärast seda vaba. Ja isa kardab, et Ants läheb tõepoolest minema, nii et hakka võõrast sulast otsima, sest Andresest ei kuuldu enam ammugi kippu ega kõppu.“
Sel silmapilgul tuli isa toauksest kambri. Hallis hämarikus ta jäi kohmetunult seisma, nagu ei usuks ta oma vanu ning töntse silmi.
„Oled ikka tõesti sina, Indrek, või?“ küsis ta siis ja astus paar sammu edasi.
