„Mina ikka mina,“ vastas Indrek ja astus isale vastu, et temale kätt pakkuda.
„Oled sa Andresest midagi kuulnud?“ küsis isa kohe, nagu seisaks see asi tal esimesena keelel ja südamel.
„Mitte midagi,“ vastas Indrek.
„Siis nad tapsid ta ikka ära,“ arvas isa.
„Kui ta ehk sattus vangi, siis on ometi võimalik, et pikk tee,“ katsus Indrek lohutada. Aga isa raputas uskmatult pead ja vastas:
„Imelikul viisil võiks see ju olla, aga minul pole elus ühtegi imet olnud, nii et raske oleks ka seda imet uskuda. Ja mõni teda teab, kas ta üldse Vargamäele oleks tahtnud tagasi tulla, sest tema oli kroonus nii tugevaks läind, et enam ükski temale vastu ei saand ja sellepärast tahtis ta kangesti minna mööda maadilma otsima, kas ehk ometi kusagil meest ei leidu, kellele tema vastu ei saa. Tema oli juba kodus niisuke tormakas: võtab heinahangu või sõnnikuhargi, kohe tahab katsuda, kas ta ehk ei jõua selle vart katki tõsta. Ja tõstiski katki, enne süda rahu ei saanud. Soo, nüüd ma tean, et ka see vars mulle vastu ei piisa, ütles ta siis. Niisuke oli tema. Antsuga on samuti häda, sest tema ajab aina ilmaasju, omal olgu kodus kas või kõik uiai. Sina, Indrek, oled nüüd laiemalt käind ja suurt tarkust õppind, kas ehk sina tead, mis asi see ometi on, et noored inimesed nüüd kõik on niisukesed, et nad kõik jooksevad ilmaasjade järele ja omad asjad jätavad laokile. Kui mina veel noor olin, siis meie ei olnd nõnda. Meie kõik oleks jäänd koju, aga ei saand, sest meid oli mitu ja ainult üks koht hulga peale. Mina pakun siin oma kohta ja ükski ei taha teda, anna või viimaks mõnele võerale. Andrest ei ole, Ants ähvardab igapäev Vargamäelt alla minna, sinust ka pole asja ja kui Sass kasvab, ega siis temastki targemat tule, kardan ma. See oleks nagu mõni hull haigus lastel küljes. Kas sina oled sellest midagi kuulnd või lugend? Neis lehtedes ja raamatutes, mis sa meile siia koju oled saat, ei seisa sellest küll midagi. Seal on kõiksugu hullud asjad, aga mitte seda, mida otsid. Ja mina olen otsind. Ma vaevasin
