tegi Andres ja jäi rahule, sest rohkem ta teha ei saanud. Ta arvas, et nüüd on Jussiga lõpetud, et nüüd on surnud Juss samuti valmis nagu elavgi. Aga surnud Jussist Andres jagu ei saanud, ainult elavast. Sina ju ei tea, keegi ei tea peale minu ja Andrese, et Juss tahtis teda enne pussiga tappa, kui ta enda oksa tõmbas. Nii et kui ta oleks saand seda teha, siis poleks sinul isaks olnd Andres, vaid Juss ja siis poleks minul neid valusid. Sest need valud on surnud Jussi pärast, sellepärast et Juss ei saanud pussiga Andresest võitu. Seda pole ma kellelegi hingand ja ei hinga ka, Indrek, ainult sinule, sest sina oled minu patu laps. Sina selle kiviga juba karistasid mind mu patu pärast, sest jumal on su minu vastu pannud oma asemikuks siinilmas. Mina seisan sinu ees kui oma jumala ees ja mina ei tahaks oma suud kordagi avada suure valu pärast, sest see valu on õige ja hea. Aga see on see teine, keda keegi ei näe ega tunne, see on see, kes armastas Jussi ja tema lapsi, kes armastab neid ikka veel, see karjub, see oigab, sest tema ütleb, et miks pean mina nüüd valu käes vaikima, kui ma pole süüdi, sest ma armastasin ju Jussi. Nõnda siis ta oigabki, nagu karjuks see, kes armastas Andrest ja peab nüüd kannatama. Nõnda on sellega, mu poeg ja mu jumal! Andres ei saand surnud Jussist jagu, sest mina mäletasin teda. Andres istutas kuuse asemele pihlaka, aga mina mäletasin, mäletan tänapäevani, et enne kasvas seal suur kuusk ja sel oli hea jäme ja pikk oks, mis nii kõrgel, et paras nööri üle visata. Andres põletas kiva lõhkudes kuuse ära, aga mina mäletan, et seal ja seal seisid toa taga enne suured kivid, mis läksid lõhki selle kuuse tulest, poodud Jussi kuuse tulest. Ja nõnda mõtlen vahel, et mitte Andres pole neid kiva lõhkund ega ära vedand, vaid poodud Juss, sest kui Juss poleks end üles poond, siis oleks ehk need kivid hoopis lõhkumata jäänd. Ja kui lehmad tulevad, udarad täis, mööda uut silda, mis tehtud Jussi kuuse okstest, siis mõtlen, et see on poodu õnnistus, sest ilma temata poleks seda silda olnd ja lehmad oleks roomand mööda muda. Seda ja palju muud ma mõtlen Jussist, mõtlen vahetpidamata, kui see teine oigab, kes ei pea Jussi
