Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/393

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pesa. Tohter küsis ka seda paremat külge, et mis sellega on, aga meie keegi ei tea, mis temaga õieti on. Mina ütlesin küll tohtrile, et tohtrihärra, ärge kuulake minu rumala vanainimese juttu, aga see ehk on ometi nõnda, et temal, s. t. emal on nii suured valud, et ta ei saa surra, suurte valude pärast surm ei tule. Kui mina olin alles poisikene, siis olid ühel naisel ka nii suured valud, et nad pidid teda kolme mehega asemel kinni hoidma ja temal ei tulnud ka enne surm, kui valud andsid järele, siis suri. Et kui saaks meie emaga ka nõnda teha, et tal poleks enam neid hirmsaid valusid, siis saaks ehk ka tema viimaks vaevast lahti. Nõnda rääkisin ma tohtrile. Tema siis lubaski kirjutada pulbrid, mis pidid valu ära võtma, aga need ei teind midagi, ainult pisut nagu tuimendasid, see oli kõik. Aga niipalju ütles tohter viimane kord minule päris kindlasti, et see haige ei võta enam kunagi jalgu alla, ei tõuse enam kunagi oma asemelt.“

„Mina tahan tagasi minna linna,“ ütles Indrek, „katsun, ehk saan sealt rohtu valude vastu.“

„Jah, linnas on ehk paremad rohud ja sinule antakse nad ehk välja,“ arvas isa. „Sa oskad tohtrite ja apteekritega paremini rääkida. Minule, taluinimesele, nad ei anna, lubavad küll, aga ikka ei anna.“

Samal ajal, kui Indrek isaga eeskambris rääkis, kostis tagakambrist ühesoodne oigamine, mis oli nagu veel valjem kui alguses Indreku tuppa astudes. Aga isa ajas oma juttu edasi, nagu ei kuuleks ta üldse midagi. See ükskõiksus ja tuimus mõjus Indrekusse kõige masendavamalt ja sellepärast oleks ta ei tea kuhu läinud, et aga mitte oigamist kuulda ja mitte temaga harjuda. Ta läks välja, käis toas, reiaall, lautades, kus Liine söötis parajasti loomi. Ka siin oli kõik uueks ja võõraks muutunud. Hobustest oli ainult üks, keda Indrek mäletas hästi, teised olid uued, tundmatud. Lambad olid kõik võõrad, isegi nende häälest oli see tunda. Lehmadest teadis Indrek ainult kahte nime järele, kõik teised sarvekandjad olid temale olematud suurused, mida ei elusta ükski mälestus. Ta ei tundnud nende häält, nende eluviise, nende riukaid. Liine hüüdis neid

393