Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/395

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

üsna ükskõik, miks keegi kedagi armastab, kas mõne särgiriide või ilusate silmade ja maheda hääle pärast, peaasi on, et ta armastab. Nõnda Indrek ütleks, kui poleks seda oigamist, aga nüüd ta ei ütle midagi selletaolist, vaid lausub ainult:

„Kui imelik on kõik!“

„Jah, hirmus imelik,“ on Liine kohe nõus, ilma et annaks endale õieti aru, mis on imelik.

Veskilt tulles Ants tõi sõnumi, et mõisa tulnud salk ratsanikke, aga nad sõitnud varsti edasi, et mässajaid ja mõisapõletajaid püüda.

„Ega nad seda meiegi mõisaasja seks jäta,“ arvas isa, „küllap hakkavad siingi uurima ja kuulama, kes seda tegid ja kes seal olid. Vaata, et sindki lõpuks kinni ei nabita.“

„Mis nad siis minust tahavad,“ vaidles Ants vastu, „mina jõudsin ju mõisa, kui juba kõik põles, kõik oli purustatud. Ma vaatasin ainult ühes teistega põlemist pealt.“

„Kes niisukesel korral sellest küsib, kas oled midagi teind või ei, peaasi, et sind nähti sel ajal seal,“ rääkis isa. „Aga eks omad vitsad peksavad, mina olen sind küll keelnud, aga või siis ükski minu keeldu kuulab.“

Ja nüüd jutustas isa pika hädaldava loo, kuidas ükski tema, vanainimese, sõna enam ei kuula ja kuidas sellepärast kõik läheb Vargamäel alla mäge. Isa rääkis seda nõnda, nagu otsiks ta Indrekult abi ja õigust. Aga Indrekul polnud anda isale üht ega teist, sest tema ise oli teinud asju, mida isa oleks mõistnud kõige kurjemalt hukka, kui ta aga oleks neist teadnud. Viimaks ütles Indrek, nagu teeks ta järelduse kõigest räägitust:

„Tähendab, peab jala vaksali minema, et kergem oleks peitu pugeda, kui vaja.“

„Mis siis sinul karta on?“ küsis isa nagu arusaamatuses.

„Ei midagi, isa,“ vastas Indrek, „aga kui kõik räägivad, et linnamehed käivad mööda maad ringi ja põletavad mõisasid, siis on ometi iga linnamees kahtlane.“

395