Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/402

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Indrek trügis otseteed nutja juurde, nii et seisis temaga külg külje vastu.

„Mis tal, hullul, küll pähe tuli, et ta seda tegi,“ nuuksus naine kaeblikult kellelegi teisele. „Oleks veel, et meie oleks teda nii väga ajanud, aga tema ise tahtis sõita, sest onu kutsub, lubab talle seal hea koha ja teenistuse. Meil oli õnne, saime talle hea reisiseltsilisegi, sellepärast oli mul süda nii rahul, et las sõidab, saab ilusasti sinna. Onu pidi olema laeval vastas, nii et kõik oli tehtud ja muretsetud. Mis asja me onule nüüd kirjutame. Oh jumal, jumal küll!“

Indrek ei julgenud endast märku anda, ta seisis muidu õnnetute vanemate juures pimedas ja kuulas nende kaebust. Isa vaikis enamasti ja kui avaski suu, siis ennem arutu ema lohutamiseks ja vaigistamiseks kui hädaldamiseks või kurtmiseks. Temale lõpuks Indrek julgeski läheneda, võttes tal tasakesi käest kinni ja surudes seda tummalt. Lohk ei saanud esiteks hästi aru, mis temaga sünnib või mis temast tahetakse ja taganes pisut eemale, aga siis vahtis ta pimedas Indrekule tükk aega otsa ja tundis ta ära. Nüüd tõstis ta sõrme põiki huulile, sellega märku andes, et Indrek vaikiks, sest nähtavasti arvas ta, et tema ilmumine võiks leinavale emale tuua uue vapustuse. Pikkamisi eemaldus ta naistest ühes Indrekuga ja rääkis siis tasakesi:

„Kas mõistate, et otse meie eneste silma all, otse meie käte vahelt, et ei leia ega leiagi teda. Ja mina veel enne seda ütlen temale, et kui sa ehk sõita ei taha, tahad koju jääda, siis jää, aga tema vastab minule: ei, ma sõidan, koju jääda ei taha. Hea küll, ütlen mina, nõnda ongi ehk parem, sest ma mõtlesin selle peale, et tema ka jooksis mööda neid koosolekuid ja võib-olla on nuhid teda tähele pand, nii et nabitakse viimaks kinni, pistetakse kivikongi. Parem siis Ameerikasse, et oleks sellest igavesest mässust väljas… Teile ta kirjutas enne mõned read, kiri on kodu laual. Jumalagajätuks, ütles ta. Õigem — ema tuletas talle meelde, ütles, et kas sa siis härra Paasiga jumalaga ei jätagi. Siis ta läks ja tegi mõned read. Aga esiteks ajas vastu, ütles,

402