Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

V.

Järgmisel hommikul, kui perenaine tõi Indrekule kohvi, märkas ta, et selle kaelaga midagi juhtunud, ja küsis:

„Sattusite ka kasakate kätte või?“

„Kuidagi sattusin,“ vastas Indrek. „Olin küll meestesummast eemal, aga äkki kihutas keegi ligi ja andis ühe ära, miks, ei mina tea.“

Seda nende juttu oli läbi ukse ka peremees kuulnud ja tuli asja vaatama.

„Nagaika ots,“ ütles ta kaela nähes asjatundlikult. „Kas apteegis eile käisite?“

„Ei,“ vastas Indrek.

„Tegite väga targasti,“ ütles ta kavalalt oma väikseid virvendavaid silmi pilgutades. „Keda kasakas kord löönud, see on mässaja, sellepärast. Sest milleks kasakas muidu lööma tuli, kui sa polnud mässaja,“ seletas ta.

„Aga ma seisin ju eemal maanteekraavi kaldal,“ püüdis Indrek end kaitsta.

„Ükski inimene ei tohi kusagil seista, kui ta näeb kasakat,“ vastas peremees.

„Aga mis ta peab siis tegema?“ küsis Indrek.

„Liikuma, aina liikuma,“ seletas peremees. „Jooksma, põgenema, sest selleks ju kasakas ongi, et kõik peavad põgenema. Võim peab nägema, et sa kardad, ja kui keegi muidu ei karda, siis antakse, nii et kartma hakkad. Sest kuis siis muidu saab, kui keegi ei karda.“ Nüüd astus peremees otse Indreku juurde ja ütles vaikselt ning saladuslikult: „Aga politseimeistri

41