„Ükskõik,“ vastas Indrek, „rohud viin emale siiski ära, kui mind enne kinni ei võeta.“
„Mina sinu asemel ootaks vähemalt mõne päevagi linnas, et näha, kuidas asjad arenevad. Praegu võetakse ju alles hoogu ja maal läheb asi varsti palju hullemaks kui linnas, selles võid sa meie vana teateid usaldada. Tema ütleb ikka, et hiljuti oleks võinud mässajad politsei samuti üle võtta nagu võtsid lõbumajad ja monopolid, aga nüüd hakkab politsei neid üle võtma. Ainult kahju, et ülal Toompeal nii vähe ruumi, pole kohta, kuhu mahutada, hakka tahes või tahtmata pooma ja pussitama. Seda aga meie vana ei armasta, sest tema on rahulik inimene ja sellepärast on ta väga rõõmus, et timukatöö teevad sõjaväed. Meie vana läheks ennem revolutsionääride poole üle, kui et hakkaks tapma, niisuke rahulik inimene on tema. Sõjavägi, see on teine asi, hoopis teine, ütleb meie vana. Sõjavägi on tapmiseks. Politsei on aga vaikne ja rahulik rahva ori. Temal muuda pisut nimetus ja varustus ning las orjab tasapisi edasi. Sellepärast ei karda minagi oma koha pärast enam nii väga. Las rüüstavad ja põletavad, las poovad ja põmmutavad, aga politsei jääb paigale, sest tema on ainukene erapooletu võim riigis ja hoiab sinna poole, kuhu kaldub võit…“
Nõnda Otstaavel õpetas Indrekule politseilist ühiskonnateadust ja Indrek katsus temale mitte vastu vaielda, sest muidu võiks tema tänaöösine ulualune luhta minna, mis paneks ta täbarasse seisukorda.
Järgmisel päeval Indrek sai Viidikult soovitud rohu, mingisugused pulbrid, aga enne kui ta nad Indrekule üle andis, veeretas ta kaua karpi peos. Sest see, mis ta tegi, polnud kuigi korralik, aga kui ta seda ometi tegi, siis ainult sellepärast, et nad olid üheskoos Mauruse laua taga istunud.
„Ühest peaks küllalt aitama,“ seletas Viidik pulbrite kohta, „ainult äärmisel korral kaks, aga kolm on korraga kindlasti liig, seda pea meeles.“
„Pean meeles,“ vastas Indrek, „võid üsna julge olla.“
