Nõnda nad lahkusid. Aga kui Indrek oli mõned sammud edasi läinud, tuli Viidik talle peaaegu joostes järele ja nõudis pulbreid tagasi, sest ta tahtvat talle homme teised anda, mis kohasemad. Indrek ei tahtnud sellest kuuldagi, sest tema mõtlevat veel täna õhtul linnast lahkuda, kui see vähegi võimalik. Tükk aega seisid nad tänaval ja vaidlesid pulbrite pärast, kuni Viidik viimaks leppis ja oma teed läks.
Viljasooga Indrek kohtus, nagu kokku räägitud. Aga seda meest ta ei tundnud pimedikus, enne kui see jäi naerdes tema ette seisma: ta oli muutnud oma riietust ja oli maha ajanud oma laia punase habeme ning pikad vuntsid.
„Näete, mis võib mehega juhtuda, kui ta hakkab veel vanas eas naistega jändama,“ ütles Viljasoo. „See on see minu revolutsioon. Uskuge või ärge uskuge, aga kui mina oleks teadnud, et vana ametivenna raha õiglane kasutamine niisukese kupatuse kaela toob, siis oleks ma ta ennem annud kas või misjoniseltsile piiblite ostmiseks paganate tarvis. Vähe puudus, et minust oleks saanud mõrtsukas. Peaaegu tahtsin talle pähe lasta. Veel viimasel silmapilgul tuli meelde, et vana revolutsionäär ei tapa ometi teist naise pärast. Aga Mariele oleks meeldinud, et minust oleks saanud mõrtsukas, kas või ainult sellepärast, et siis poleks olnud vaja enam seda teist karta. Naised on palju praktilisemad kui meie. Oleks ju peaaegu üks välja teinud, kas ma oleks ta maha lasknud või ainult vigastanud, nagu nüüd, karistus oleks vististi sama olnud. Sest ma oleks võinud alati öelda, et tappa ei tahtnud, ainult kogemata, sest teine tuli rauapurakaga.“
„Mis siis nüüd saab?“ küsis Indrek.
„Midagi ei saa,“ vastas Viljasoo. „Seda asja ma ei kardagi, aga kui ma enda selles asjas politsei pihku annan, siis kraamitakse politilised patud välja ning nendega on Siber kindel, kas või administratiivsel teel. Sinna ei tahaks ma sõita, põrandaalune on soem ja lähedamal, katsun esiotsa sellega läbi ajada. Aga ma ei saa ennast trööstida, et pidin põranda alla pugema niiöelda naise pärast. See ei mahu mulle lihtsalt pähe. Oleks
