Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/414

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

see mees olnud mõni nuhk, siis oleks hoopis teine asi, aga ta on ju harilik h…jääger ja mina pean temaga kaklema. Ainult ühest ei saa ma hästi aru, kes meist kolmest on süüdi, kas see mees, mina või Marie. Kindel on, et ühega peab midagi viltu olema, sest kui kaks meest ühe naise pärast kaklevad, on ikka midagi viltu. Ja mina kaldun põranda all ikka enam ja enam arvamisele, et süüdi pole ei see mees ega mina, vaid Marie. Tähendab, mitte mees, vaid naine. Just kui revolutsiooniski: süüdi pole inimesed, vaid revolutsioon, sest tema võib igast inimesest teha revolutsionääri. Mõni ootamata ahvatlus, pisitilluke kiusatus revolutsiooni poolt ja juba astubki inimene sammu, mis muudab ta revolutsionääriks. Ning oled sa kord revolutsionäär, siis ei pääse sa enam inimeste sekka — valitsus ei lase. Revolutsionäärist võib saada ainult revolutsionäär või — nuhk, muud midagi, niisuke on põrandaalune looduseseadus. Nii et marksismus peab ka siin paika: iga olukord tekitab need jõud, mis hävitavad olukorra. Tsarism tekitas põrandaaluse ja see hävitab tsarismi. Põrandaalune tekitab nuhi ja see hävitab põrandaaluse. Nagu see Lohk: oli peaaegu põrandaalune, kaotas aga käe ja juba kaotab nüüd põrandaalust…“

Indrek võpatas neid sõnu kuuldes.

„Siis on ju kõik selge!“ hüüdis ta.

„Mis nimelt?“ küsis Viljasoo.

„Kristi, Lohu tütar, uputas enda eile ära,“ ütles Indrek.

„Teda kahtlustati ühes isaga, ei lastud enam koosolekuile, veeti ninapidi,“ seletas Viljasoo.

„Kristi oli süütu, tema ei teadnud midagi,“ ütles Indrek.

„Võimalik,“ vastas Viljasoo, „aga isa võis tema rumalust kasutada.“

„See on eksitus,“ vaidles Indrek vastu, „see tüdruk polnud sugugi nii rumal, oli isegi väga nutikas ja revolutsioon oli talle suurimaks pühaduseks.“

„See’p see häda ongi, et revolutsioon on meile kõigile mingisuguseks pühaduseks, tõelikult on ta aga paljas praktiline küsimus. Meie arvame, et kõik inime-

414