„Aga muidugi! Ainult nuhk saab tasu sularahas, revolutsionäär niiöelda natuuras — ideaalides, mida vaja realiseerida.“
„Pidage!“ hüüdis Indrek vahele. Aga Viljasoo ei peatunud, vaid kirtsutas nina, kui jätkas:
„Iseasi, kui revolutsionääril kuluvad aja jooksul ideaalid viimase jupini ära, siis muidugi võtab ka tema tasu ainult sularahas. Nõnda see harilikult sünnibki ja sellepärast saab revolutsionäär kahekorrist tasu: esiteks pistab ta pintslisse ideaalid ja teiseks nõuab ta veel muud tasu, nagu oleks see ei tea milline teene, et ta on oma ideaalid kinni pistnud. Üleüldse meie, revolutsionäärid, oleme väga nõudlikud inimesed. Me armastame mässu ja poeme selleks põranda alla, aga loodame teistelt, et nad peaksid meid kas või vagadeks kannatajateks.“
„Tõsine revolutsionäär kannatab ju inimsoo parema tuleviku pärast,“ hüüdis Indrek vahele.
„Millalgi olnud keegi, kes kannatanud kogu ilma eest, kuid ilm pole sellest põrmugi õnnelikumaks saanud,“ vastas Viljasoo. „Aga edasi: oleme põrandaalused, aga tahame maksku mis maksab põranda peale. Ning kui oleme kõige selle saavutanud, jääme ootama ausammast.“
„Kui teie sõnu tõsiselt võtta, siis on korralikum olla nuhk kui revolutsionäär,“ ütles Indrek.
„Ei, seda mitte,“ arvas Viljasoo nina kirtsutades, „aga nuhk rahuldub vähemaga: saab oma tasu ja asi tahe. Ei mingit oreooli, ei mingit ausammast, vaid ainult põlgus ja unustus. Raskes elukutses, kus pead ohvriks tooma oma ainukese lapsegi, pole see hiilgav.“
„Aga keegi pole ju selleks sunnitud,“ ütles Indrek.
„Mõni on ka sunnitud,“ vastas Viljasoo ja äkki viirastus Indrekus mingisugune tume kahtlus, et kas ka Viljasoo ise pole nuhk, sest kuis ta muidu võib nõnda arutada. „Ja teate, miks meie, revolutsionäärid, oleme nii nõudlikud?“ küsis Viljasoo ja vastas ise: „Sellepärast, et peame revolutsiooni ja ka iseendidki pisut pühaks. Kõik sellepärast! Pühad on kõik nõnda. Kris-
