keegi oleks teadnud mispärast. Lihtsalt kutsuti toast välja, seoti esimesel parajal paigal mõne posti või puu külge, kustutati paari pauguga tema eluküünal ja jäeti laip sinna paika, kas omaste korjata või koerte nuuskida.
Indrek ei saanud kuigi kaua õdedega jutelda, sest ema oigamine ei andnud rahu. Pealegi oli Indrekul endalgi huvitav teada, kas toodud rohud suudavad ema vaeva vähendada või mitte. Sellepärast ilmus ta jällegi ema voodi ette. Kui Liine emalt küsis, kas ta ehk tunneb, kes seisab tema ees, vastas see silmi paotamata või pead pööramata, nagu näeks ta läbi laugude:
„Indrek.“
„Kuidas sa mind tunned, kui sa ei vaata?“ küsis Indrek.
„Tunnen,“ vastas ema tasa ja lisas natukese aja pärast: „Küljega.“
See pani Indreku võpatama.
„Jampsib,“ sosistas Liine Indrekule tasa-tasa, aga ema vastas selgesti:
„Ei jampsi.“
Nüüd tuli Liinele õudus ja hirm, et ema äkki nii hästi kuuleb. Ta oleks tahtnud vennale öelda, et ema hakkab vististi surema, aga ei julgenud, sest ema oleks võinud ka seda kuulda. Nõnda seisid nad vaikides, kuni Indrek ütles:
„Ema, ma tõin nüüd rohtu, kas tahad võtta?“
„Anna,“ vastas ema lühidalt.
Indrek andis talle katseks ühe pulbri. See pani haige paariks tunniks vaikselt lamama, nagu magaks ta rahulikult, aga siis algasid oigamised uuesti, esiteks segase üminana, nagu läbi raske une, pärast jällegi harilikul viisil.
Kui Indrek käis esimest korda kodu, siis arvas ta, et ema on kehaliselt seisukorras, millest halatsemisväärilisemaks ei või muutuda enam ükski inimene, kui ta tahab kuuluda veel elavate hulka. Aga nüüd pidi ta oma imestuseks nägema, et tema oli siis põhjalikult eksinud. Varemalt paistis, nagu poleks emast enam muud järele jäänud kui luu ja nahk, nüüd tundus, nagu
