Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
„Tapsid ära,“ lausus Indrek isale, nähes tumeda laterna valgusel vaiba all sirget ja liikumatut inimkuju.
„Tapsid ära, kuradid,“ kordas isa kirudes, nagu Indrek polnud seda temalt kunagi varemalt kuulnud. Tundus, nagu oleks isa viha ja meeleheide sedavõrt suur, et kurvastusele ei jätku enam põrmugi maad. See isa meeleolu hakkas ka lastesse, nii et ka nemad ei tundnud venna pärast õiget leina, vaid midagi sellist, millele ei osatud anda nimegi. Kui sel ei olnud muud head omadust, siis vähemalt oli nõnda kergem kurba sündmust haige ema eest varjata.
429
